​Tšiili on üks hurmavalt ilus, mitmekesine, värvide küllane ja vastandeid täis maa. Põhjas asub maailma kõige kuivem Atacama kõrb koos oma punakaspruunide ja kollaste toonidega ning Lõuna, kus taevas on sinisest sinisem ning metsad kohavad erksas roheluses. Mul on väga palju ilusaid ja maagilise pilte kohalikust loodusest ning tahaksin neid teiega jagada.

„Vabandust, kas te oskate öelda, kus asub linnaosa valitsus? Kuidas ma sinna kohale jõuan?“  Sellised on tüüpilised küsimused kui me esimest korda uues linnas oleme. Me ei tunne veel piirkonda ja ei tea täpselt missugune ühistransport on kõige kiirem ja efektiivsem. Tänapäeval küll aitavad meid suurest hädast välja erinevad nutivahendid, kuid ainult paar aastat tagasi pidime endiselt tänavatel kohalikelt abi küsima.  Minu jaoks oli algusest peale väga huvitav see, kuidas siin kohalikud sulle asukohta või aadressi seletavad. Kui meie Eestis ütleme, et TTÜ peahoone aadressiks on Ehitajate tee 5 ja rohkem seletamist polegi nagu vaja. Siis siin on kombeks öelda, et TTÜ peamaja asub Ehitajate tee ja Sõpruse puiestee nurgal, ehk siis nad ütlevad tänava, kus see koht asub ja sellele lähima suurima ristuva tänava. Näiteks YFU Chile kontor, kus ma vabatahtlikuna töötasin asub Los Leones con Pocuro. Kunagi keegi ei öelnud mulle täpset aadressi.
Tegelikult on sellisel nimetamisel ka eeliseid, sest tänavad on siin kilomeetreid ja kilomeetreid pikad ning põhitänavatel ulatuvad numbrid 5000-6000ni. Nii saavadki inimesed risttänava ütlemisel aru enam vähem kus kandis teatud koht asub. Teiseks eeliseks on veel see, et tänu sellele saab jube ruttu kõik tänavate nimed selgeks ja saab ise lihtsalt orienteeruma hakata.
​

Kujutlege endale ette unist väikelinna Eesti keskel, mis on nii pisike, et ühest otsast teise jõuab kõndides poole tunniga ja autoliiklus on nii hõre, et pole vajadust ühegi valgusfoori järgi ning ummik on sõna mida keegi ei tunne. Ja nüüd hüppame mitme miljonilisse suurde kära ja mürarikkasse metropoli, kus ummikud on igapäevane nähtus ja ilma autota või ühistranspordita ei jõua sa kuhugi. Tee andmiseks ja mööda sõitmiseks anna ainult pasunat ja kui sul on selline suuremat sorti auto siis pole üldse vaja teistega arvestada. Üks linnaosagi on juba mitu suurem kui terve see väike unine linnake, mis siis veel rääkida tervest linnast. Kujutlege nüüd ette, et sa pead esimest korda iseseisvalt autoga selles hiiglaslikus linnas ringi liiklema. Vahemärkusena võin veel öelda, et mina tegin seda veel sel ajal kui telefonides GPSd polnud nii levinud ja pidid kas lihtsalt mälu järgi sõitma või siis endale kuskilt linna kaardi hankima. Vahemärkuseks pean ütlema, et kui keegi peab hakkama suures ja väga tormilise liiklusega linnas ise autoga liiklema, siis ideaalseks ajaks on õhtul hilja, kus enam niipalju autosid ei liikle ja võid natukene rahulikumalt sõita. Igal juhul minu esimesed korrad üksinda autoroolis olid üsnagi hirmutavad, sest sel ajal polnud veel telefoni sisse ehitatud GPS ka ja pidin lihtsalt mälu järgi kohale jõudma. Loomulikult vaatasin ma enne kaardi pealt üle, kuidas kohale jõuda aga siin on peale minu mälu altvedamisele veel mitu raskendavat faktorit. Kõigepealt on paljud tänavad ainult ühesuunalised ja kõrvaltänav on siis vastassuunas. Täiega mitu korda jätsin endale tee meelde aga kohale jõudes tuli välja, et ma ei saanudki sinna keerata ja pidin meeletu suure ringi tegema, et kohale jõuda. Teiseks äärmiselt häirivaks faktoriks olid muutuvate suundadega tänavad, mis olenevalt kellaajast on kas ühe suunalised, vastavalt kella ajale, või siis kahesuunalised. Näiteks meie esimesel kodutänaval, suurel ja mürarikkal alleel Av. Colonil oli liiklus hommikusel tipptunnil ainult alla linna poole, päeva jooksul kahesuunaline ja õhtul ainult tagasi ülesse elurajoonide poole ja kahjuks sellist informatsiooni kaartite pealt välja ei saa lugeda. Tänapäeval on loomulikult mega lihtne, sest Waze või Google Maps teab seda ja juhatab sind õigesti kohale.

Meie rahvuskirjanik Tammsaare ütles, et „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“. Minu puhul on see küll vastupidi läinud, kõigepealt oli armastus ja siis tuli alles töö. Paljude inimeste peamiseks põhjuseks kodumaalt lahkumine on paremate elutingimuste otsingud. Olgu selleks siis mitmekülgsemad ja rohkem töövõimalusi või suuremad palgad kui meil Eestis. Mina olen see erand, kes on arvamusel, et kui tahad siis leiad ka Eestis väga head tööd ja ma elaksin hea meelega kodumaal. Ma olen patrioot ja jään selleks alati. Põhjus, miks ma elan välismaal on hoopis roosilisem kui maine vara, selleks on armastus ja elukaaslase firma, mis nõuab tema füüsilist kohalolekut Tšiilis. Aga sellegipoolest on mul vaja elatist teenida ja tahaksin teiega jagada oma kogemust siinse töökultuuri kohta ning samuti erinevaid juhtumisi või huvitavaid seike, mis mu rohkem kui seitsme aasta pikkuse töö štaazi juures juhtunud on.

Kätte on jõudnud tööpäeva õhtune tipptund ja pead ühistranspordiga koju seiklema. Terminali sisenev buss on alguses pooltühi, nii et saad end mugavalt nurgas sisse seada, kuid teekonna kulgedes muutub olukorda kitsaks ja korraga on buss juba puupüsti täis. Sinu peatusesse jõudes palud endale ruumi teha, et väljuda ja uksele lähedamal asuvad inimesed astuvas uksest automaatselt välja, et liikumiseks ruumi teha. Nii saadki õnnelikult õiges peatuses maha ja lõpuks ometi kodus natukene puhata ja jalgu sirutada. Selline käitumine on meie jaoks täiesti tavaline elementaarne viisakus ja me isegi ei mõtle selle peale. Aga mis on elementaarne viisakus? Minu jaoks on see käitumisreeglite kogu, mida järgides näitame enda ja teiste vastu ülesse lugupidamist. Olgu selleks siis tervitamine kui mõnda ruumi siseneme või lahkume, vanuritele istekoha pakkumine või naiste eelisjärjekorras uksest välja laskmine. Kõik need tegevused nagu ka eelpool kirjeldatud on elementaarne viisakus, mida eeldame, et kõik järgiksid. Ma olen siin mõistnud, et mitte kõigis kultuurides kehtivad ühesugused elementaarse viisakuse reeglid.

​Suur oli minu üllatus, kui ma esimest korda Santiagos tipptunnil metroosse sattusin. Olime seal kõik nagu silgud pütis üksteise külge kinni kleebitud aga keegi ei teinud teist nägugi, et peatuses metroost maha astuda ja niimoodi tagapool olijatele ruumi teha, et needki väljuda saaksid. Ainuke võimalus õiges peatuses välja saada on küünarnukid käiku lasta ja sõna otseses mõttes ennast massist läbi suruda või siis jäädki kohe alguses ukse juurde seisma. See viimane toob endaga kaasa aga olukorra, kus vagunid ukse lähedalt on mega täis, aga keskel pool võib täiesti vabalt isegi tühja ruumi leiduda. Mina ei ole sellest kunagi aru saanud. Kas siis tõesti on nii raske korraks välja astuda ja siis uuesti sisse tagasi? Siit aga järeldus, et ka elementaarse viisakuse reeglid võivad riigiti ja ühiskonnati erineda. Mis meile võib täiesti iseenesest mõistetav tunduda ei ole alati nii kõigile.
 

Paar nädalat tagasi potsatas minu kirjakasti üks tore email, kus mind kutsuti osalema ja oma kogemusi jagama Õhtulehe Podcasti "Järgmine Peatus"! Selliseid pakkumisi ei tule just iga päev ja otse loomulikult otsustasin härjal sarvist haarata ja väljakutse vastu võtta. Ma polnud kunagi varem midagi sellist teinud ja pean tunnistama, et enne salvestamist oli natukene ikka närv sees. Kas ikka oskan seletada siinseid probleeme ja elukorraldust? Kas inimestele üldse meeldib midagi sellist kuulata jne? Aga pean tunnistama, et vestlus Liinaga, kes podcasti veab oli väga meeldiv ja tore ning rohkem kui 30 minutit möödusid kui linnutiivul. 




Kui kedagi huvitab ja tahab seda Podcasti osa kuulata, siis siin on Link:
​https://www.ohtuleht.ee/1030019/jargmine-peatus-eestlanna-tsiilis-kohalikud-on-rassistlikud-mul-on-tanu-euroopalikule-valimusele-uksed-kergemini-avanenud

Olen otsustanud kirjutada ka lühikesi postitusi mingist väga konkreetsest juhtumist, käitumismallist, mõtlemisviisist jms. Esimese lühiloo peategelaseks on meile kõigile armas ja kallis suhkur. Suhkur, mis on meie toidulaua lahutamatu osa ja mida nii mõnigi meist on kindlasti kuritarvitanud, on selleks siis jõuludeagne kommiuputus või sünnipäevalauale kantud tordid, koogid ja kringlid. Suhkur on üks toiduainetest, mis aktiveerib ajus dopamiini, ensüümi mis teeb meid õnnelikuks, tootmise. See valge ja pealtnäha ohutu aine on sõltuvust tekitab ja kindlasti on kõigil meil olnud hetki kui mõtleme, appi nüüd ma sain küll suhkru üledoosi.

Eelmise postituse järjeks tahaksin jagada teiega Minu Tšiili ajaloo tähtsamad sündmused ehk siis uudised, mis on kindlasti kohalike meeles päevi või isegi nädalaid, kuid, aastaid olnud. Siinseks meedia eripäraks on, et ühte ja sama uudist võib leierdada lõpmatuseni. Kui midagi eriti tähtsat juhtumas on, siis tühistatakse kõik teised saated ära ja uudised on eetris 24/7. Näiteks suure sotsiaalse ülestõusu ajal kajastasid kõik telekanalid 3-4 päeva järjest ainult sündmuste kulgu erinevates riigi osades. Nii on väga kerge tekkima massihüsteeria, sest alati kajastatakse kõige koledamaid ja hirmsamaid asju, ainuke võimalus sellest pääsemiseks on Netflixist mõni film või seriaal peale panna ja ennast sinna unustada.

Appi, kuidas aeg ikka lendab. Ma ei suuda uskudagi, et juba 8 aastat tagasi võtsin julguse kokku, pakkisin oma kodinad kokku ja tulin Tšiili, et järgida oma südame häält ja proovida õnne koos mehega kellesse olin lootusetult armunud. Praegust mõtlen ma küll teinekord, et kuidas ma ikka nii hulljulge ja uisapäine olin, mitte midagi kartes ega muretsedes. Nüüd sellele ajale tagasi vaadates ei saa ma kurta, elu on ilus olnud ja Tšiili on mind hästi kohelnud. Kuigi elu rohkem kui 13.000km kaugusel kodust pole alati lust ja lillepidu olnud, siis olen ma endiselt kindel, et see peaaegu tundmatu noormees, kellesse ma nii tormiliselt armusin ongi minu üks ja ainuke, see unistuste prints, kellega tahan kõik oma elu minutid ja sekundid koos veeta.

„Üle laia lageda, lumivalge, uinund maa, sõidab linna jõulumees, kristalses täheöös. Kaugelt, kaugelt Põhjamaalt, täna ruttab siia ta, põhjapõdra kaelas kuljused, on iidse saani ees. Aisakell, aisakell, kella kauge hüüd, härmast valge jõulusaan tuhatnelja tormab nüüd.“ – tiliseb, tiliseb aisakell ehk traditsiooniline jõululaul. Täpselt niimoodi ongi meie kujutluses jõulud, paks valge lumevaip katab maad, käre külm ja kristalselge täheöö. Toas pragiseb mõnus tuli ning ahjus on valmivas seapraad ja verivorst. Lapsed küpsetavad veel viimaseid piparkooke ning kordavad mõtted luuleridu mida jõulumehele lugeda, et ikka oma pakid auga välja lunastada. Oh seda ilusat talvevõlumaad. 
​
Aga kuidas näevad välja jõulud teisepool maakera, kus kalendri järgi on just alanud suvi, väljas on õhutemperatuuriks 30 kraadi, päike kõrvetab lagipähe ning jõulumehe riietuseks oleks sobilikum lühikesed püksid ja T-särk? Meie ettekujutatud talvevõlumaast võib siin ainult und näha. Täna kirjutangi teile, missugused on siinsed traditsioonid ja kuidas Tšiilis jõule tähistatakse.