Aasta sotsiaalse ülestõusu algusest

Appi, kuidas see aeg nii kiiresti lendab? Iga päevaga on mul tunne, et aeg liigub aina kiiremini ja kiiremini. Alles see oli, kui üleöö sai meie rahulikust ja stabiilsest Tšiilist peaaegu et sõjatander, kus demonstratsioonid ning rüüstamine muutus igapäeva osaks. Enam ei olnud turvaline õhtuti liiga hilja väljas käia ning on linnaosasid mis on sõna otseses mõttes ära laastatud ning on linnaosasid, kus pole ühtegi töötavat suurt toidupoodi. Enamik äriasutusi, kellel on kontorid või teenindussalongid tänavatele on need üle löönud puu või metallilehtedega, et natukenegi oma vara rüüstajate eest kaitsta. Aga tegelikult oli ei ole õige konsentreeruda vaid ülestõusu koledale ja vägivaldsele poolele, kuigi see saab kindlasti kõige rohkem meediakaja ning on meie elu kõige rohkem muutunud. Tegelikult aga on sellel sotsiaalsel ületõusul väga konkreetsed tagamaad ja põhjused, milleks on tavainimeste rahulolematus riigikorraldusega, pidevalt suurenev ebavõrdsus, aastast aastasse kallinevad elukulud, halva kvaliteediga haridus ja tervishoiusüsteem ning mitte elamisväärsed pensionid. Need põhjused tõidki täpselt aasta tagasi miljoneid inimesi tänavatele, et demonstreerida valitsusele, et nende kannatustel on piir ning selline elukorraldus peab muutuma. 

Niisiis tahaksin teha väikese kokkuvõtte, et vaadata mis selle aasta jooksul muutunud on ja mida me ühiskonnana saavutanud oleme. Mingi hetk sotsiaalse üleskäigu jooksul pani keegi inimestele pähe, et kõik hädad ja viletsuse põhjuseks on Tšiili praegune põhiseadusest. Nii hakkasid kõik meeleavaldajad justkui ühest suust nõudma, et ainuke võimalus paremat elu saavutada on põhiseaduse muutmine. Loomulikult on õige, et kehtiv põhiseadus võeti vastu Pinocheti diktatuuri ajal ning seal on mõningaid asju, mis ei ole praeguse modernses ühiskonnas enam adekvaatsed. Näiteks võib siin haridust kasutada rahateenimise eesmärgil ehk erakoolides saab küll väga hea hariduse, kuid nende omanikud teenivad sellega ka terveid varandusi ja samal ajal on riiklik haridus kahjuks väga halva kvaliteediga. Tervishoiusüsteemis on lubatud nii era kui ka riigisüsteemi koos eksisteerimine, kuid sealjuures pole riiklik süsteem võimeline kõigile abi karanteerima. Põhiseadus kaitseb loodust ainult siis, kui vastutavaks on eraisik, kui on tegemist mõne ettevõttega, kes kõige rohkem reostavad, siis neile kehtib omandiõiguse ja ettevõtlusvabadusega seotud seadused ning looduskaitse nõuded neile ei kehti jne. Neid erinevaid asju on veel, mida tõepoolest oleks vaja muuta aga ma ei tea, kas selle jaoks on vaja päris uut põhiseadust hakata looma. Pealegi saab põhiseaduses muudatusi teha ka muudmoodi ja neid on ka aegade jooksul mitmeid-mitmeid tehtud. Asi aga jõudis niikaugele, et valitsus oli sunnitud rahvahääletuse korraldama, et välja selgitada, mida siis enamik kohalikest tahab. Referendum pidi toimuma juba aprilli kuus, kuid pandeemia tõttu lükati see edasi Oktoobrisse ja nüüd ongi ainult paar päeva veel valimisteni jäänud. 
​

Valimistest niipalju, et loomulikult ei ole ka praegune koroonaviiruse olukord ideaalne, et sellist suurt rahvakogunemist korraldada, sest siinsed valimised toimuvad vaid ühel päeval, nii et valimispunktidesse kogunevad alati suured rahvamassid. Tervishoiuminister on aga öelnud, et me ei saa oma elu igavesti pausile panna ja peame õppima selle viirusega elama ja kõiki ettevaatusabinõusid õigesti kasutama. Minu jaoks on see referendum veel eriti huvitav, sest esimest korda saan ka ise hääletada. Teoorias olin ma aru saanud, et hääleõiguse omandad alles siis kui sul on rohkem kui viis aastat see püsiv elamisluba olnud ja minul pole see aeg veel täis. Aga täiesti juhuslikult vaatasin, et ega Juan ei pea minema vabatahtlikuna valimiskomiteesse ning toksisin ka enda kohaliku isikukoodi sisse ja mis üllatus siis mind valdas kui nägin, et minagi saan seekord hääletada. Niisiis pean ka pühapäeval sammud seadma kohalikku valimispunkti, sest siin kahjuks nad ei ole nii arenenud kui eestis ja digitaalsest valimisest pole neil õrna aimugi. Meie arvame Juaniga, et põhiseadust ei peaks muutma, sest see viis kuidas nad seda plaanivad teha on täpselt samamoodi nagu Venetsueelas ja teistes kommunistlike vaadetega riikides ning pole vaja, et siinnegi ühiskonnakorraldus kommunistlikuks muutub. Pealegi pole mingit karantiid, et uus põhiseadus tõepoolest kõigi jaoks parem saab olema kui praegune ning uue põhiseaduse väja töötamine võtab vähemalt 2 aastat aega ehk siis tekib periood, kus midagi paremuse poolde ei muutu. 
​

Kahju on veel sellest, et tänu sellele rahvahääletusele pole valitsus ja parlament ühegi teise sotsiaalse ülestõusu käigus tõstatatud probleemi lahendamisega tegelenud. Pole arutletud, kuidas siis ikkagi pensioni, haridus või tervishoiusüsteemi peaks muutma, et see kõigile võrdsem ja ausam oleks.
Ma olen nüüd natukene selle postitusega hiljaks jäänud, kuna nädala sees oli megakiire aga juba homme ongi referendum ehk siis annan teile teada, kumb otsus võitis ja mis edasi saab.