appi, kuidas aeg lendab - 8 aastat Tšiilis

Juaniga ühest meie paljudest reisidest maailma erinevatesse paikadesse!

Appi, kuidas aeg ikka lendab. Ma ei suuda uskudagi, et juba 8 aastat tagasi võtsin julguse kokku, pakkisin oma kodinad kokku ja tulin Tšiili, et järgida oma südame häält ja proovida õnne koos mehega kellesse olin lootusetult armunud. Praegust mõtlen ma küll teinekord, et kuidas ma ikka nii hulljulge ja uisapäine olin, mitte midagi kartes ega muretsedes. Nüüd sellele ajale tagasi vaadates ei saa ma kurta, elu on ilus olnud ja Tšiili on mind hästi kohelnud. Kuigi elu rohkem kui 13.000km kaugusel kodust pole alati lust ja lillepidu olnud, siis olen ma endiselt kindel, et see peaaegu tundmatu noormees, kellesse ma nii tormiliselt armusin ongi minu üks ja ainuke, see unistuste prints, kellega tahan kõik oma elu minutid ja sekundid koos veeta.

---

Armastus on ikka nii ilus ja maagiline asi, mida on täiesti võimatu sõnadesse panna. Sa lihtsalt tunned kõikides oma keha rakkudes, et see ongi see õige. Justkui puzzle, mille tükid on lõpuks kokku saanud. Armastuse kohta võiks tuua miljon ja üks metafoori, kuid ma arvan et õigesti pole seda kunagi võimalik kirjeldada ning ilmselt on see ka kõikide jaoks täiesti erinev. Mina võin öelda, et olen endiselt oma noormehesse meeletult armunud ja tean, et tema ongi see üks ja ainuke. 

Enamikele inimestele on uue aasta algus ajaks, kus teha tagasivaade möödunule. Minu jaoks on see 12 veebruar, päev kui tulin tagasi Tšiili elama. Siis üritan alati rohkem mõtiskelda ja teha kokkuvõtteid aastast või mingitest asjadest, mis juhtunud on. Siinkohal tahangi tuua teieni väikese kokkuvõtte suurimatest muutudest või pidepunktidest minu Tšiili ajast, rääkides teile huvitavamaid seiku erinevatest eluvaldkondadest.
Ma organiseeringi need pidepunktid valdkondadesse, et oleks kergem lugeda:

HISPAANIA KEEL

Check, check, check. Tänaseks võin öelda, et valdan täiesti vabalt hispaania keelt ja eriti siinset dialekti ja isegi kohaliku aktsendi olen endale külge saanud. Väike naljakas lugu, mida me Juaniga ikka tihti meenutame seoses minu keeleõppega. Paar aastat tagasi kui me endale kass Arturo võtsime, siis tahtsin seletada Juanile palju ma talle hommikuti ja õhtuti süüa annan. Väga eestlaslikult tahtsin öelda, et anna talle üks peotäis krõbinaid. Hispaania keeles oleks see: „Dale un puñado de comida” mina aga ütlesin: “Dale una puñalada de comida” – mis tähendab, et anna talle süüa üks noatorge kõhtu. Selle üle saime me ikka kõvasti naerda ja eks selliseid väikeseid eksimusi on mul veel ja veel olnud aga see teebki selle keele õppe toredaks ja nauditavaks. Inimene peab oskama enda üle naerda.
​

KODU

Meie kodu super terrass, millel on lihtsalt nii mõnus vibe ja vaade!

Kokku olen elanud 3 erinevas korteris. Kõigepealt üürisime kaks aastat koos Juani ja tema venna Gustavoga korterit. See aeg oli selline sisse elamise periood, kus alles õppisime Juaniga üksteist paremini tundma ja tegelesime üksteise teravamate nurkade maha lihvimisega. Samuti oli naljakas ja teinekord imelik elada koos Juani vennaga, aga samas tegi see meid väga lähedaseks ja täna on ta mulle nagu suure venna eest. Pärast seda otsustasime Juaniga üürida kahekesi korteri ja tulime elama teisele poole San Cristobali mäge, natukene eraldatud linnaosasse, kuid samal ajal mõnusalt rahulik ja looduslähedane. Nimelt on see majade rajoon, kus me elame ehitatud mäe küljele ja selle metsatukas on mõnusad jalutusrajad, kus saab aja maha võtta ja ennast loodusega ühte viia. Meie eestlaste jaoks võib see tunduda täiesti mitte midagi ütlev, aga 7 miljonises suurlinnas on see suur privileeg. Üks kõige meeldejäävamaid seiku on kindlasti see, kuidas Juaniga esimest korda päris oma korteri üürimisel jäime esimesel seal veedetud ööl ukse taha. Nimelt pidime veel mingeid asju minema autost tooma ja ma ütlesin Juanile, et mul on võtmed olema. Loomulikult olin ma blondiin harjumusest kaasa võtnud hoopis vana korteri võtmed ja uusi polnud meil kummalgi. Nii istusimegi kahekesi oma esimesel õhtul kortermaja ees pingil ja ootasime kuni lukksepp tuli ja meid meie uude koju sisse lasi. Õnneks polnud see mingi halb enne ja me veetsime äärmiselt mõnusad kaks aastat selles korteris. Pärast kahte aastat üürikorteris oli lõpuks jõudnud kätte aeg soetada endale oma pesa ja kuna meile nii meeldis see linnaosa, siis otsustasimegi siia jääda. Kusjuures sellega oli ka niimoodi, et tegelikult meil oli juba reserveeritud maja hoopis kaugemas linnaosas, isegi osa ettemaksust oli tasutud. Istusime siis aga nädalavahetusel pärast lõunasööki terrassil ja korraga hakkasime mõlemad samal ajal rääkima, et ei tea kas on ikka õige otsus see maja ost, äkki peaksime ikka kuskile lähemale korteri soetama? Nii külastasimegi välgukiirusel kõiki lähedalasuvaid kortermajade projekte uuesti ning paari päevaga oli meil otsus tehtud, loobudes majast ja ostes hoopis korteri samas rajoonis, kus enne elasime. Nüüd olemegi siin peaaegu neli aastat elanud ja ma olen endiselt kindel, et see oli meie jaoks ainuõige otsus. Me oleme linnadel lähedal aga samas vaikses, mõnusas ja turvalises rajoonis.

---

Selline metsik loodus Santiago keskel!

Maja taga asuva metsa rajad, kus on lihtsalt nii mõnus jalutamas käia

TÖÖ

Uue Lucky Strike toote esitlus Peruus

Minu professionaalne teekond on ikka päris kirju olnud ja kokku olen ma töötanud neljas erinevas firmas. Alustasin hotelli ja restoranialal, kus pidasin vastu ainult ühe aasta. Pärast seda suundusin keskmise suurusega kohalikku metallitööstuse firmasse. Ärge küsige, minu erialast ikka väga kaugele. Aga seal sain õppetunni, kuidas asjad ei peaks toimima, kuidas firmat ei peaks juhtima ja kuidas töötajaid ei peaks kohtlema. Nimelt oli see pereäri, kus kõik otsused võttis vastu omanik. Me alati naersime, et isegi WC paberi ostmiseks peab selle omanikuga kooskõlastama. Täielik diktatuur, pealegi veel türanni stiilis, kus oma arvamust ei tohtinud eksisteerida.Pärast kahte aastat tahtsin ma tagasi suunduda toidutööstusesse ja leidsin endale mega ägeda positsiooni ühes väikeses toidufirmas, kus sain ühendada ülikoolis õpitud koos oma isikliku müügi ja turundusalase kirega. Kahjuks jõudsin ma sinna firmasse väga halval ajal, kus juhtkond oli palju halbu otsuseid vastu võtnud ja selle tulemusena juba enne aasta möödumist korraldati suured ümberkorraldused ja selle käigus ka koondamised, selle käigus sain ka mina koondamise teate. Waoo, ma usun, et see on üks kõige suuremaid ehmatusi minu elus olnud. Keegi ju kunagi ei arva, et sind koondatakse, sest alati annad endast parima. Minu õnneks sain ma aru, et see otsus ei tulenenud minu töö tulemustest vaid firma majanduslikust olukorrast. Nüüd sellel tagasi vaadates võin öelda, et see oli üks parimatest asjadest, mis minuga sel hetkel juhtuda sai. Pärast seda kogemust olin ma lõplikult tüdinenud töötama väikestes kohalikes firmades, kus kõik oli alati ligadi logadi ja mingeid korralikke süsteeme ei eksisteerinud ning otsustasin, et otsin tööd ainult suurtest firmadest. Natukene kannatust ja leidsingi endale töö British American Tobaccos, kes müüb selliseid tuntuid suitsude firmamärke nagu Dunhill, Kent, Lucky Strike, Pall Mall ja Rothmans. Samamoodi valdkond millest mul enne polnud õrna aimugi, aga esimesest hetkest alatest jättis firma mulle mega hea mulje just tänu oma sisekultuurile ja väga rangele poliitikale. Nii olengi seal juba peaaegu neli aastat töötanud ja kuigi mul on endiselt teinekord natukene sisemisi konflikte seoses suitsu tööstusega, siis jättes selle kõrvale on see just sellist tüüpi firma, kus mulle meeldib töötada. Mulle lihtsalt nii sobib nende töö kultuur ja eriti nende süsteem, kus firma sisene liikumine on hästi suur ja pidevalt saad positsiooni vahetada, et siis uusi asju omandada.

---

HUVID & HOBID

Siin elatud aja jooksul ilmselt kõige ekstreemsem või huvitavam hobi, millega tegelesin on poksimine. Nimelt avati paar aastat tagasi meie kodu lähedal väga äge spordikeskus, kus sai ka poksimist harrastada. Juan oli kohe käpp ja hakkas trennis käima, rääkides mulle koguaeg kui äge see ikka on, aga mulle tundus see alguses väga ebanaiselik spordiala. Pärast pikka Juani poolt manipuleerimist vedasin siis ka ennast trenni kohale, loomulikult äärmiselt skeptiliselt. Aga siinkohal pean oma sõnu sööma. Poksimine kui spordiala on tegelikult super hea üldine kehatreening, sest pidevalt on kõik kehaosad liikumises. Pealegi on see spordiala, kus kindlasti leiad endale sõpru, sest enamjaolt käib praktiseerimine partneriga. Niisiis tegelesin peaaegu terve aasta poksimisega, kuni kahjuks see uus ja äge spordisaal kinni pandi aga kindlasti tahaksin tulevikus uuesti selle käsile võtta. Kõige suuremaks saavutuseks ilmselt on aga hoopiski erinevate poolmaratonide jooksmine ja kindlasti tahaksin tulevikus vähemalt ühe korra ka päris maratoni ära joosta. Jooksmise ja poksimisega seoses on mul miljon erinevat lugu ja kindlasti on need teemad, millest pean tegema eraldi postituse.
​

Kõige pikema (26km) ja raskema jooksuvõistluse finishis.

Naised poksitrennis!

SÕBRAD

Friends, friends, friends

Oma inimeste ja sõprusringkonna omamine on alati väga tähtis ja see on ka üks asjadest, mis on uude riiki elama tulles kõige keerulisem. Sa lihtsalt ei tunne mitte kedagi ja ega alguses neid kohti ka väga palju pole, kust neid uusi sõpru saada. Tavaliselt tekivad ju lähedasemad suhted väiksena mänguväljakutelt, pärast juba koolist ja ülikoolist või erinevatest huviringidest, naabritest või teinekord ka töökaaslastest. Erinevalt eestlasest on siinsed inimesed tunduvalt avatumad ja võib jääda mulje, et esimesest hetkest peale oled omaks võetud ja endale uued sõbrad saanud, siis tegelikult alati see nii pole. Lõppkokkuvõttes saad ainult siis teada, kes su tõelised sõbrad on, kui sul midagi vaja on, siis näed, kes tegelikult sinust hoolivad ja on valmis sind aitama või toetama. Ja siis on veel see kultuuriline erinevus. Kuid ma pean ütlema, et tänaseks olen endale leidnud need enda inimesed, kes mind mõistavad ja kellele ma sobin täpselt sellisena nagu ma olen.

---

​Täna võin öelda, et minu elu siin on suurel määral paika loksunud ja olen kohaliku kultuuri ning kommetega harjunud, tundes ennast siin enamik ajast väga koduselt. Kuid keda me petame, endiselt on olukordi, kus tunnen end kui marslasena kuskilt teiselt planeedilt, nii mõtlemisviisi kui ka käitumise poolest. Nende kaheksa aasta jooksul olen aga õppinud, et olenevalt olukorrast peab oskama laveerida, kas kohaneda ja kohalikega sisse sulada või siis endale kindlaks jääda. Kui lõpmatuseni ainult järele anda, siis on ikka väga kerge ennast ära kaotada.