comida comida comida ehk söök

Cazuela - üks kohalike lemmikutest rahvustoitudest

Aeg on jõudnud anda teile kiire ülevaade kohalikest toitudest ja roogadest. Nagu ma juba ennist mainisin, siis Tšiili köök ei ole mingi gurmaanide paradiis, millega saab Michellini restorane avada. Pigem valitsevad seda lihtsat ja maitsvad kodutoidud, mis valmivad väheste ainetega ning mille retsepte antakse edasi põlvest põlve, et traditisioonid püsima jääksid. Kuna kogu Ladina-ameerika oli algselt hispaania koloonia, siis on paljud toidud väikeste variantidega kõikides riikides olemas ja alati saab vaielda, kust need siis ikkagi pärit on. Näiteks kui te otsite kuuma ja kirgiklikku jutuainet, mis kohalikega kindlasti suure diskussiooni põhjustab siis võite teatada, et Pisco (viinamarjadest umbes 40 kraadine rumm) on algselt pärit Peruust ja mitte Tšiilist. Ma garanteerin teile, et saate näha kohalike muidu vaoshoitud ladina-ameerikalikku temperamenti, kui nad hakkavad teile seletama, et sa oled kõigesti täiesti valesti aru saanud ja loomulikult on Pisco Tšiili rahvusjook.

---

Nimelt on mõlema riigi elanikud 100% kindlad, et just nende riigist sai alguse pisco kultuur, alkohol millest tehakse kokteile nagu pisco sour (pisco sidruni ja suhkruga) või piscola (pisco coca colaga). Kui te minu kui toidutehnoloogi käest küsite, siis olen ma arvamusel, et need on kaks täiesti erinevat jooki, sest nende tootmisprotsess erineb suuresti. Tõsi on, et kuigi neil on mõlemil sama nimi, on ainuke mis neil joogil tõesti ühist, on tooraine milleks on viinamarjad. Kuid erinevused algavad juba viinamarjasortidest, mida pisco valmistamiseks kasutatakse. Kõige suurem erinevus tuleneb aga hoopis tootmisprotsessist. Tšiili pisco tootmine järgib teiste kangete alkohoolsete jookidele sarnast protsessi, kus toimub kahekordne destillerimine kuni saavutatakse 70 kraadine jook, mida pärast lahjendatakse demineraliseeritud veega, kuni saavutatakse soovitud kangus. Sealjuures võib pisco otse pudelitesse villida või siis lasta sellel 3 kuni paar aastat tammevaatides tõmmata, et anda talle omapärane aroom ja maitse. Samal ajal Peruus destilleeritakse piscot ainult üks kord kuni soovitud kanguse saamiseni (umbes 39-42 kraadi), pärast mida toimub kohene pudelitesse villimine. Kusjuures pisco hoidmine tammevaatides on lausa keelatud. Niisiis nagu näete on need kaks jooki üksteisest täiesti erinevad ja ma arvan, et on vale neid mõlemaid piscoks kutsuda. Seda erinevust on tunda ka nende maitses. Tšiili pisco on tunduvalt magusama maitsega, kus on tunda tammevaadist jäänud toone, siis Peruu pisco on tunduvalt puhtama maitsega, kus põhiliselt domineerivad viinamarja maitse nüansid. Samal ajal saan ma täiesti aru, miks kohalikud arvavad, et pisco on just nende rahvusjook ja seda nii kirglikult kaitsevad. Nimelt tarbivad tšiilased tunduvalt suuremal kogusel piscot kui nende põhjanaabrid. Piscola on siin kõige populaarsemaks kokteiliks, mida joovad hea meelega nii noored kui vanad.
Aga nüüd läheme kohalike rahvustoitude juurde.

empanadas

Empanadas - ehk tüüpiliselt loomaliha täidisega pirukad.

Empanadased on Ladina-ameerikas väga levinud erinevate täidistega pirukad, mida võib küpsetada nii ahjus kui fritüürida õlis. Siin on kõige levinumateks empanadas de pino mille täidiseks on loomaliha, sibul, muna ja oliivid ning see on traditsiooniliseks toiduks iseseisvuspäeva aegsetel pidustustel, mis leiavad aset septembri kuus, selle kuu jooksul võivad kohalikud vabalt iga päev ühe empanada nahka pista. Pomaire, mis on väike käsitöökülake Santiago lähedal on kuulus oma kiloste empanadade poolest, mida kindlasti üks normaalne inimene üksinda ära ei jõua süüa. Rannikualadel on äärmiselt populaarsed õlis fritüüritud ja erinevate mereanni ja juustu täidistega empanadas. Kuigi need ei ole just kõige tervislikumad, siis viib nende maitse lihtsalt keele alla. Tänu pikale rannikualale on Tšiilis väga palju erinevaid mereande ja neil on väga tähtis koht kohalikus köögis.

---

asado

Näidis ühest grillipeo algusest. Tüüpiliselt on terve grill head ja paremat täis laotud!

Ma usun, et asadot ei saa isegi ainult rahvustoiduks nimetada, pigem on see kohaliku kultuuri osa ning söögil on selle juures väike tähtsus. Nimelt on asado kohalik grillipidu, kus grill täidetakse ääreni erinevate loomaliha lõikude, vorsti, kana ja muu hea ja paremaga. Grillimine on siin ainult meeste töö, kui mõni naine tahab selle töö enda peale võtta, siis vaadatakse teda tavaliselt väga imelikult. Nii ongi tüüpiline, et seltskond on jaotunud kaheks, mehed ajavad grilli ääres juttu ja joovad õluad ning naised, kes samal ajal terrasil mõnda kokteili või veini juues jutlevad. Peamiselt süüakse loomaliha, mida tasasel tulel vaiksel küpsetatakse ja loomulikult jäetakse see pooleldi tooreks, et ikka hea mahlane oleks. Samuti on äärmiselt tüüpiliseks, et liha valmides ei istuta laua taha sööma, vaid vastavalt selle valmimisele lõigatakse väikesed tükid, mida siis lihtsalt lõikelaualt süüakse kui näksi. Asadode tegemiseks ei olegi mingit erilist põhjust vaja, see on kohalike viis sõpradega kokku saada, aga loomulikult suureneb nende arv tähtsate jalgpalli turniiride või siis iseseisvuspäeva pidustuste ajal.

---

mote con huesillos

Mote con Huesillos - värskendav magustoit - jook

Mote con huesillos on kohalik magus aga väga värskendav jook, mida müüakse traditsioonilistest müügipunktidest. See jook on eriti hea kuumal suvepäeval, kui päike lagipähe paistab ning õhk pragiseb kuivusest. Põhimõtteliselt koosneb see kolmest komponendist, kõigepealt keedetakse kuivatatud aprikoosid suhkruvees pehmeks, mida kutsutakse siin huesillos ja eraldi keedetakse pehmeks ka nisuterad. See kõik serveeritakse klaasist või plastist topsis, kuhu kõigpealt pannakse pehmeks keedetud nisuterad, üks või kaks aprikoosi ning kõige peale aprikooside keetmisest tekkinud magus siirup, mis on eelnevalt mõnusalt külmaks jahutatud. Selle tulemuseks saame magustoidu ja värskendava joogi segu, mis on ideaalne ergutaja tänu oma suurele suhkru sisaldusele.

---

PEBRE

Pebre ei ole tegelikult päris toit vaid pigem lisand praadide, asado või empandadade kõrvale. Seda on äärmiselt lihtne teha, sest see koosneb vähestest ainetest. Ainult tomat, sibul, petersell ja koriander ning maitsestamiseks sool, pipar, oliiviõli ja natukene teravat tšilli kastet. Kõik asjad tuleb väga väga peenikeseks hakkida ja siis lihtsalt kokku segada, kõige parem on kui see saab veel tunnikese seista enne söömist. Lihtsalt suurepärane lisand erinevatele toitudele.

POROTOS CON RIENDAS

Porotos con riendas ehk kohalik valgete ubade ja kõrvita hautis. Mõnus tummine suutäis!!

a usun, et oaliste olemasolu avastamine on minu jaoks olnud kõige suurem rõõm kohaliku toidukultuuri juures. Nimelt polnud ma nende olemasolust või paremini öeldes kõigi nende kasutamise võimalustest üldse enne teadlik. Siin aga kasutatakse erinevates toitudes valgeid ja musti ube, kikerherneid ja läätsesid, mida ma lihtsalt armastan ja võiks koguaeg süüa. Üks traditsioonilistest toitudest on aga porotos con riendas ehk valgete ubade hautis. Mõnus tummine hautis, kus peale ubade on veel kõrvitsat, mis tänu pikale keeduajale on kreemiselt püreestunud ning kõige peale pannakse paar tükki praetud vorsti või muud sarnast. Suvisel ajal asendatakse vorst maisipüreega, mis segatakse koheselt hautise sisse. Kokkuvõttes saab väga tummise ja mõnusa suutäie, mis sobib nii külma ja vihmasesse ilma kui ka sooja suvepäeva.

---

Pastel de choclo

Pastel de choclo ehk maisipirukas liha ja kanaga

Pastel de choclo ehk otsetõlkes maisipirukas on roog, mida ma õppisin armastama ainult tänu Juani emale. See on kohalik toit, kus traditsiooniliselt on pealmine maisi osa magus ja kuhu enne sööma asumist veel lusikaga suhkrut peale puistatkase. Minu meelest on see aga väga imelik kooslus, magus maisipüree mille all on kana ja liha segu. Minu õnneks on aga Juani pere üks nendest imelikest, kus maisipüree tehakse soolane, nii et alumise ja ülemise osa kooslus viib lihtsalt keele alla. Niisiis nagu ma juba kirjeldasin on pastel de choclo maisist valmistatud vormiroog, kus esimeseks kihiks on loomalihast valmistatud täidis ja samuti kanatükid ja selle peale pannakse maisipüree ning kõik see küpseb valmis ahjus.

---

humitas

Samuti maisist valmistatud toit, mida on üks vähestest kohalikest roogadest, mis sobib ka taimetoitlastele. Põhimõtteliselt tehakse järjekordelt maisipüree, millele lisatakse piima, võid ja ohtralt värsket basiilikut, see segu pannakse siis nende samade maisilehtede sisse ja keedetakse pehmeks. Pärast süüakse neid värske tomati salatiga.

sopaipillas

Sopaipillas vihmase ilma söök!

Ma ei tea, kas mõnes muus riigis on ka sööki, mida süüakse alati kui vihma sajab? Siin on lihtsalt reegel, et kui vihma sajab siis peab sopaipillasid sööma. Kahjuks on meil viimastel aastatel suured põuaperioodid olnud, nii et väga pole olnud põhjust neid häid kõrvitsast valmistatud õlis fritüüritud piruka ja küpsise vahepealseid asju süüa olnud. Niisiis valmistatakse keedetud kõrvitsa ja jahu segust tainas, mis voolitakse taignarulli abil ühtlakse ja lõigatakse välja ümmargused kettad, mida siis õlis fritüüritakse. Pärast süüakse neid ketšupi, majoneesi ja magusa sinepiga. Tüüpiline on ka näha sopaipillaste müügikärusid tänavanurkadel, kust saad endale paar tükki kaasa haarata kui kõht on justkui tühjaks läinud, loomulikult hügieeni nõuete täitmise osas ma väga kindel ei ole. 

---

cazuela

Tüüpiline kohalik Cazuela!

Kindlasti peab igal rahval olema oma traditsiooniline supp, sest elu ilma ühe korraliku supita pole üldse mitte mingisugune elu. Siinseks tüüpiliseks supiks on lihast või kanast valmistatud läbipaistva leemega supp, mille sees on kartul, mais, kõrvits, rohelised oad ja riis, kõige suuremaks erinevuseks on, et juurviljad pole mitte tükeldatud pisikesteks tükkideks, vaid on supi sees tervena. Teiseks erinevuseks on, et kõik on eraldi valmis keedetud ja alles serveerimise hetkel saavad nad supitaldrikul kokku. Sama erinevus on ka kohalike viisis kuidas nad cazuelat söövad, kus kõigepealt süüakse ära supileem ja siis alles kõik juurviljad ja liha. Minu jaoks on see väga võõrastav ning üritan siis alati kõik asjad lihtsalt sinna leeme sisse ära tükeldada, et ühe ampsuga ikka kõiki erinevaid asju endale suhu saada.

---

​Charquican ​

Charquican on meie mõttes ühepajatoit, mis on mulle alati megalt maitsenud, kuid mille tegemiseni ma jõudsin alles tänu koroonaviiruse karantiinile. Aga tegelikult on tegemist tajupojaliku lihtsa toiduga, kus visatake potti natukene hakkliha ja kartul, kõrvits, porgand, rohelised oad, mais ja sibul ning lastakse sellel siis niikaua haududa kui kõik hea pehme on ja nii lihtsalt see valmis saabki. Äärmiselt kerge aga samas väga toitev roog, huvitavaks on see, et seda serveeritakse praetud munaga.

marraqueta

Marraqueta!!

Ma usun, et marraquetast ma juba kirjutasin varem, aga tegemist on tavalise valge saia kukliga, mida süüakse siin peaaegu igal toidukorral. Huvitav komme on, et keskmine pehme saia osa korjatakse välja, sest teoorias nii on tervislikum. Ma ei tea, pole selles just nii kindel, aga tüüpiline on näha saia kuhjasid pärast hommikusööki laual.

---

Ensalada chilena
Ensalada chilena ehk tõlkes Tšiili, võiks ju mõelda, et tegemist on mingi eriti uhke ja vinge salatiga, kus on kõik kohalikud delikatessid koos, siis tegelikkuses pole see üldse niimoodi. Tegemist on lihtsa tomati ja sibula salatiga, mida serveeritakse paljude teiste kohalike toitude kõrvale nagu näiteks koos pastel de chocloga või humitastega.
Kindlasti on veel palju erinevaid rahvustoite aga minu meelest on need kõige tähtsamad ja armastatumad kohalike seas. Nagu ma juba ültesin, on need toidud kõik väga lihtsad ja pigem kodused kui uhked restorani menüüd, aga alati imehead ja maitsvad.