Copa America ehk ameerika jalgpalli meistrivõistlused 2015

Tšiili rahvusmeeskond La Roja 2015 aasta Copa Americal

Copa America on siinse kontinendi jalgpalli meistrivõistlus ning 2015 aastal oli Tšiili kord neid korraldada. Pärast MMl tunda saadud kaotusvalu lootsime me kõik, et kodustel mängudel saame lõpuks näidata, mis meie meeskond väärt on ja oma esimese karika võita. Copa America on äärmiselt tasavägine võistlus ja kunagi ei tea, kes võib üllatada. Peale Brasiilia, Argentiina ja Uruguay meeskondade kes on alati favoriidid võivad vabalt ka Colombia, Ecuadori, Peruu või miks mitte ka meie enda Tšiili meeskonnad üllatada ja karika koju viia. Mina olin kindel, et kodupubliku ees mängimine aitab meil kaugele jõuda ja lootsin, et seekord jääb võit koju. Ma mäletan väga hästi, et kui ma töökaaslastele nii kindlalt oma arvamust avaldasin, siis ütlesid kõik, et ma ei tea mida ma räägin, olid ju kohalikud nii harjunud, et alati juhtub midagi, mis meie võidu võimalused ära rikuvad. 

---

Meie esimeseks vastaseks oli Ecuador, kes oli viimasel ajal väga häid mänge näidanud. Juba nädal enne mängude algust oli õhustik väga pingeline aga samal ajal ootusärevil ja inimesed ei suutnud võistluste algust ära oodata, sest peale rahvusmeeskonnale kaasa elamise oli see ka heaks võimaluseks pere või sõpradega kokku saada. Reede õhtul enne esimese mängu algust olid tänavad inimesi ja autosi pungil täis, kõik tahtsid õigeks ajaks teleka äärde jõuda. Esimene mäng nagu ikka on kõige närvesöövam, pole ju täpselt teada, kui heas seisus on meeskond ja kui hästi nad kokku mängivad ja samuti pole veel selge vastaste taktika ja mängustiil. Meie jaoks oli esimene mäng lootustandev, sest saime kaks korda täiesti kõrist ülesse ja alla hüpeldes väravat tähistada ja tuues lõpptulemuseks 2:0 võidu. ​
​

Arturo Vidali Ferrari pärast õnnetust!

Aga otse loomulikult ei saanud meil kõik nii hästi ju minna, Tšiili jalgpalli needus ei saanud rahulikult olla ja pidi ennast näitama. Seekord andis needus ennast märku meie endi mängija lolluse tõttu. Meil oli siiamaani nii hästi läinud ja võidud olid järjest koju toodud, nii et kui koondisele anti treeningutest vaba õhtu, et oma perekondade seltsis aega veeta, siis staarmängija Arturo Vidal ei saanud juhust kasutamata jätta ning läks oma naisega Santiago lähedal asuvasse kasiinosse lõbutsema. Tagasiteel Santiagosse oma punase ferrariga kihutades sõitis ta teelt välja ning peeti politsei poolt kinni, kes teavitas, et Vidal oli alkoholi lembes. Internetis levis tormikiirusel Vidali Tweet, kus ta teatas, et temaga on kõik korras ja tema ei olnud õnnetuses süüdi. Loomulikult tõusis sellest ilmatu suur skandaal ja kõik olid marukindlad, et Vidali Copa Americal osalemine on läbi ja niimoodi ka meie edasipääsemise võimalused, sest olgem ausad ta on ikkagi üks tiimi põhilülisid, nii füüsiliselt kui ka vaimselt on ta vaieldamatult üks liidritest ja ilma temata lonkab ja logiseb tiim igalt poolt. Mustad pilved kogunesid rahvusmeeskonna saatuse ümber ning terve rahvus hoidis treeneri otsust oodates hinge kinni. Kõigi suureks üllatuseks ja kergenduseks lubati Vidalil turniiril edasi osaleda. 

---

Peale selle episoodi tõi selle Copa America valikturniiri osa meile aga enamjaolt ainult rõõmu ja olime kõik väga positiivselt meelestatud. Alustades staadiumitest, mis olid puupüsti fänne täis ning kust sai alguse traditsioon täiel kõril rahuvshümn lõpuni laulda, kuigi muusika mängib ainult paar esimest salmi, kuni Tšiili-Boliivia mänguni, kus karjusime kõik oma hääle ära, sest tulemuseks oli imepärane 5:0. Kogu Tšiili hingas ja elas jalgpalli rütmis, kontoris ei räägitud millestki muust kui eelnevatest mängudest ja järgmistest vastastest ja meie võimalustest. 

Kohalikud jalgpallifännid kodust turniiri nautimas ja omadele kaasa elamas!

Jara krutskeid tegemas!

Neljandikfinaalis ootas meid ees igipõline ja järjekordselt väga hea meeskonnaga vastane Uruguay, kelle mängustiil on teada tuntud kui mitte kõige puhtam. Ma usun, et kõik mäletavad Luis Suareze vägitegusid viimaselt MMlt, kus ta Itaalia mängijat hammustas, sarnaseid krutskeid, kus vastas meeskondi väljakul solvatakse, tõugeldakse või muid selliseid asju tehakse on neile igapäevane ja sellega üritatakse vastane üle võlli keerata, et need siis kollase või lausa punase kaardi teeniksid. Seekord aga olid meie punased lõvid valmis oma krutskitega. Me peame siin õnne tänama, et sellel ajal veel VARi ei kasutatud, sest siis oleks meil küll väga väga halvasti läinud. Põhimõtteliselt üks meie mängijatest Jara tahtis vastasmängijat Carvanit eriti endast välja viia ja saatis väga koleda teo korda, nimelt lükkas Jara Cavanile näpu tagumikku. Loomulikult sai teine sellepeale äärmiselt vihaseks ja platsil läks suureks kakluseks, nagu ma teile ütlesin kohtunik seda tempu muidugi ei näinud ja nii sai ainult Edison Cavani punase kaardi, kuigi tegelikult alustas kõike hoopis meie mängija Gonzalo Jara. Mäng oli äärmiselt tasavägine ning alles 81 minutil tuli esimene mänguvärav ja meie õnneks lõi selle Mauricio Isla Tšiilile. Oh seda õnne ja rõõmu pärast nii pingelist, ärevust ja konflikte täis mängu. Kuid sellega see kõik veel ei lõppenud, päris mängu lõpus läksid mängijad uuesti kaklema ja nüüd oli kõigil suur hirm, et mõni Tšiili mängija kõrvaldatakse ning jääb poolfinaalist hoopistükki eemale. Aga seekord oli õnn otsustanud meie poolel olla ning kohtunik lahendas kiiresti tüli ja lõpetas mängu. 

---

Poolfinaalis oli meie vastaseks põhjanaaber Peruu, kes oli näidanud väga head ja tasavägist mängu kogu turniiri käigus. Mäng algas meie jaoks suurepäraselt kui juba teisel minutil lõi värava Eduardo Vargas. Pärast seda aga näitas Peruu, mis puust nad tehtud on ning domineeris suure osa mängust palli enda käes, tekitades mitmel korrel väga ohtlikke olukordi, kuigi väravasse jõudis pall lõppkokkuvõttes hoopis meie enda mängija Gary Medeli käe läbi. Gary Medel või paremini tuntud tema hüüdnime järgi Pitbull on üks kõige armastatumaid Tšiili mängijad aga sel hetkel ei suutnud me tema lollust ära kiruda. Aga meie õnneks juba neli minutit pärast seda koledat insidenti lõi Eduardo Vargas oma teise värava, viies nii mängu seisu 2:1 Tšiili kasuks. Peruu tegi suurepärase mängu, kuid seekord oli Tšiili kord pärast 28 aastat finaalis tiitli eest võidelda.
​ 

Finaal Tšiili versus Argentiina

Kes meid siis aga finaalis ees ootas? Ei keegi muu, kui ülemägede naaber ja suur jalgpalli rahvas Argentiina, mille meeskonnas mängib üks maailma parimatest palluritest Leonel Messi ning kes MMl jäi napilt Saksamaa ees tiitlist ilma. Argentiinal oli suurtest tähtedest koosneb meeskond, peale Messi kuulus sinna veel Angel Di Maria, Sergio Agüero, Gonzalo Higuain, Lucas Biglia, Javier Mascherano jne. Peale selle, et Argentiina on alati olnud üks väga tugev rivaal rõhus Tšiilit veel asjaolu, et me polnud mitte kunagi ühtki tiitlit võitnud. Kohalikud olis äärmiselt skeptilised ja muudkui korrutasid, meil pole kunagi õnne olnud ja seekord ei saa ka erandiks. Mina aga olin väga positiivselt meelestatud, minu meelest olid meie punased lõvid juba mitmel korral näidanud, milleks nad võimelised on ning ma olin kindel, et seekord saab olema selleks esimeseks korraks, kui lõpuks Tšiili üht tiitlivõitu tähistada saab. 

---

Ma mäletan väga eredalt seda laupäevast päeva, kus õhk oli pinget ja ootusärevust täis. Kõik kogunesid juba poolest päevast kokku, et suurt mängu oodata. Me vaatasime finaali koos Juani venna Gustavo ja tema emaga ning ma mäletan, et ma ei suutnud ära oodata, et kuna see juba kord algab, see päev oli justkui miljon korda pikem kui tavaliselt, minutid ja tunnid muudkui venisid ja venisid. Lõpuks aga jõudis kätte kauaoodatud mängu algus ja seadsime end telerite ette närviliselt mängu kulgu jälgima. Pall liikus muudkui ühest väljaku poolest teise, mõlemad meeskonnad mängisid super hästi ning olukord oli lihtsalt nii tasavägine. Mõlemal poolel olid omad võimalused aga pall kohe kuidagi ei tahtnud sinna väravasse minna. Pärast 90 minutit normaalaega oli seisuks endiselt viik 0:0 ning edasi tuli mängida lisaajal. Mängijad olid pärast nii pingelist ja tasavägist mängu äärmiselt kurnatud, kuid kumbki pool ei andnud alla ning järgneva pooltunni jooksul andsid nad endast viimase, et võit koju tuua. Kuid pall oli vist otsustanud mitte väravasse minna ja võitja pidime selgitama hoopis penaltite seeria abil.
​ 

Oi kuidas me seda kartsime, olime ju eelmisel aastal Brasiiliale kaotanud ja MMlt välja jäänud just penaltite tõttu. Ma usun et see penaltite seeria on üks närvesöövamaid jalgpalli vaatamise kogemusi olnud. Te ei kujuta ettegi missugune pinge see oli, kui me võidame, siis on see esimest korda Tšiili ajaloos ning kui me kaotame saab järjekordselt kinnitust kohalike arvamus, et meil pole lihtsalt jalgpallis õnne. Penaltitega alustame meie ning esimesena seisab palli ette Matias Fernandez, kes teeb puhta löögi ja viib seisu 1:0 Tšiili kasuks. Järgmiseks on kord kuulsa Messi käes, kes külmanärviliselt palli väravasse lööb. Nüüd on kord meie Rey (kuningas) Arturo Vidali käes, kes samuti ennast pingest kõigutada ei lase ning puhta töö teeb. Iga kord kui vastaste kord oli penaltit lüüa, siis kordasime me justkui mantrat, et see tal välja läheks, et see tal välja läheks. Ja järgmise Argentiina mängijaga Higuainiga läks meil see mantra korda kuna pall läks suure kaarega üle värava ning olime saanud endale väikese edumaa vastase ees. Nüüd on kord aga meie mängija Aranguize käes ja meie suureks suureks rõõmuks lõpetab pall järjekordselt väravapostide vahel. Argentiina ei tohi enam eksida, sest muidu on neil äärmiselt raske võita ja kogu pinge vajub Banega õlule, kuid seekord näitab Claudi Bravo meie väravavaht ja kapten, mis puust ta tehtud on ning suudab penalti tõrjuda. Ma usun, et sel hetkel armastame me kõik teda tulihingeliselt. Ja nüüd on kord Alexis Sancheze käes, meie niño maravilla ehk imepoiss, nagu teda kutsutakse. Väikesest kõrbekülakesest pärit mängija, kes on suurtesse Euroopa ligadesse välja jõudnud. Kogu meie saatus on nüüd tema käes, kui Alexis suudab värava lüüa on Tšiili võitnud oma ajaloo esimese Copa America ja esimese tiitli kui rahvusmeeskond. 17 miljonit inimest hoiavad sel hetkel hinge kinni ja palvetavad kõigi oma jumalate poole, et seekord midagi viltu ei läheks. Niisiis sammus näiliselt rahulikul sammul Alexis palli ette ning lennutab selle kindlalt keskväravasse, mida aga vastaste väravavaht ei suutnud ettegi kujutada hüpates instiktiivselt teisele poole. 

Alexis viimast ja otsustavat penaltit löömas

Ülejäänud meeskond õnnest rõkkamas kui Alexise pall kindlalt väravas lõpetab

Ja nii see ongi, Tšiili on võitnud oma ajaloo esimese tiitli, Tšiili on Copa America võitja meeskond. Terve maa on õnnest lõhkema, igalt poolt on kuulda rõõmuhõiskeid ja Tšiilile nii tüüpilist C-H-Id, autod sõidavad signaali all hoides mööda tänavaid, inimesed akendest väljas karjudes Chile Campeon, Chile campeon ehk Tšiili on meister, Tšiili on meister. Plaza Italia ehk Santiago kõige tähtsam väljak oli minutitega õnnest joobunud ja tähistavaid inimesi täis ja selline eufooria tunne kestis veel nädalaid ja põhiliseks jutuaineks olid kõige keerulisemad ja õnnelikumad momendid turniiri jooksul. Loomulikult olid rahvusmeeskonna mängijad kõigi iidoliteks, kelle saavutusi igal võimalikul hetkel ülistati. 

Enne veel kui lõpetan jalgpalli teemad, siis tahan rääkida veel ühest väga tšiilile omapärasest kombest, millet natukene juba enne kirjutasin. Nimelt on neil siin üks väga populaarne ergutushüüe, mida võib kuulda kõikidel jalgpalli mängudel või muudel suurtel üritustel. Keegi lihtsalt hüüab kõva häälega C-H-I ja kõik vastavad CHI, sama inimene hüüab L-E ja rahvas vastab LE ja siis kõik koos CHI-CHI-CHI-LE-LE-LE Viva Chile (Elagu Chile). Ma jätan teil ühe video, kus näete kuidas see täpselt käib. 
​