Coronavirus - ehk covid-19 Tšiilis

Selle postituse tahaksin pühendada hetkel maailmas kõige kuumemale teemale ning mis meid kõiki kaugemal või lähemal määral viimase pooleteise kuu jooksul puudutanud on. Ehk siis on selle positutse teemaks kole koll, kes meid kõiki kimbutab – korooonaviirus ehk COVID-19 ja täpsemalt missugune on hetkeseisukord Tšiilis, kuidas riik selle kriisiga hakkama saab, missugused on liikumise ja muud piirangud, mida inimesed sellest arvavad ja kuidas nad sellesse suhtuvad ning mida me tulevikult ootame ja loodame?

Tšiilis avastati esimene koronaaviiruse juhtum Märtsi alguses ja sealt edasi arenesid asjad tormikiirusel, juba 14. märtsist alates paluti inimestel vabatahtlikku karantiini pidada ning kodudest mitte väljas käia, kui just pole ilmvajalik. Hakkasid erinevad stay home kampaaniad, kuna meil mõlemil Juaniga on töö, mida saab ilma mitte mingisuguste probleemideta kodukontorist teha, siis olemegi juba 14. märtsist saadik vabatahtlikul kodurežiimil. Väljas oleme käinud ainult toidupoes, apteegid, mõned korrad väljas jalutamas või jooksmas ja Juan kontoris arvutite ühendust taastamas, aga üldiselt oleme me väga sõnakuulelikud kodanikud olnud ja 24/7 oma korteri nelja seina vahel püsinud. Ma arvan, et nagu kõigil on meilgi paremaid ja halvemaid päevi olnud. Mingil määral olime me sellega juba harjunud, sest Oktoobris olime mäsu sunnil samuti paar nädalat kodust tööd tegema.

Missugune on inimeste hoiak ja mida nad sellest kriisist arvavad? Üldiselt olime me kõik valmistunud, et märtsis, mis märgib uue kooliaasta algust läheb uuesti mölluks ja korduma hakkavad oktoobris aset leidnud sündmused, mis hoidsid meid nädalaid ärevuses ja teadmatuses. Nüüd ma näen, et elasime kui oma väikeses mullis, muretsedes ainult Tšiili heaolu pärast ning me ei näinud oma saapaninast kaugemale. Niisiis, kui märtsi alguses tuvastati esimesed koroonaviiruse juhtumid ei võtnud enamik kohalikke seda väga tõsiselt, see tundus kui väike probleemike suure ja kõikehõlmava sotsiaalse kriisi kõrval. Tänaseks on oktoobrikuu demonstratsioonid mõneks ajaks ununenud ja üritame teha kõik endast võimaliku, et sellest pandeemiast võimalikult kiiresti välja tulla.

​Missugused on aga siinsed liikumise ja muud piirangud? Tšiili, võrdluseks naaberriikide nagu Argentiina ja Peruuga pole veel üldist karantiini välja kuulutanud, sest teoorias on meie tervishoiu süsteem sellise kriisi jaoks paremini ette valmistunud ja et vältida majanduse täielikku põhjalangemist on valitsus otsustanud kõige karmimaid reegleid mitte kehtestada. Valitsuse strateegiaks on olnud karantiin omavalitsustes, kus nakatunude arv on suur, selle tõttu 7 Santiago linnaosa 3 nädalat järjest sund karantiinis, mille jooksul inimesed tohtisid oma kodudest lahkuda ainult eriloa alusel. Näiteks said nad taotleda luba 2 korda nädalas toidupoe külastamiseks maksimaalselt 4 tundi, koeraga jalutamas käimiseks 2 korda päevas 30 minutit, arsti vastuvõtule minemiseks ja paari muu tegevuse jaoks.

Peale selle on kõik kaubanduskeskused kinni, ainult toidupoed, apteegid ja mõned toiduasutused on lahti, mis on endaga kaasa toonud hüppelise interneti teel ostlemise, sest postiteenistus ning delivery on endiselt lubatud. Nagu ka teistes riikides on siingi kohustuslik kaitsemaksi kandmine, isegi kortermajade liftides peab maski kandma ning inimestel palutakse hoida teistega kahemeetrist vahemaad. Ma arvan, et siinses kultuuris on see viimane kõige keerulisem, sest inimestele kohe meeldib siin teistele selga ronida. Ma mäletan, et esimestel nädalatel kui me veel kontoris käisime, siis paluti meil mitte üksteisele tervituseks põsemusi anda, et nakkust vältida ja selle reegli järgimine tundus lihtsalt täiesti võimatu, kuidas ma ei tervita teisi hommikuti põsemusiga? See tundub lihtsalt nii ebaviisakas. Eks näis pärast seda pandeemiat kui sügavalt oli see komme end siinsesse kultuuri sisse juurdunud.

Eelmine nädal tundus, et nakatunute arv hakkab stabiliseeruma, jäädes 300 ja 500 inimese vahemikku päevas. Kahjuks on aga viimastel kahel kolmel päeval nakatunute arv uuesti hüppeliselt tõusnud ületades lausa 1000 piiri, selle põhjuseks võib olla uue testimis süsteemi kasutusele võtt ja ka asjaolu, et pandeemia on nüüd jõudnud rikkamatest linnaosadest vähem kindlustatud piirkondadesse, kus inimeste tihedus on tunduvalt suurem, hügieeni tingimused pole nii head ning karantiini pidamine on raskendatud, sest inimesed peavad söögi lauale tooma. Valitsus on öelnud, et maikuu peakski olema kõige raskem kuu, kus teoorias jõuame pandeemia haripunkti.

​Eks näis, kuidas need asjalood siin edasi kulgevad.