ebavõrdsusest tšiilis

Praegusel hetkel kui kogu maailm räägib diskriminatsioonist ning ebavõrdusest ja Black Lives Matter on kõige kuumemaks kõneaineks, ei saa minagi jätta kirjutamata kuidas on asjalood siinpool maakera. Nagu ma olen juba eelnevalt kõnelnud, siis Ladina-Ameerika on üks kõige ebavõrdsemaid kontinente, kus rikkad on ülirikkad ja vaesete elutase on allapoole igasugust arvestust. Peale selle on diskriminatsiooni veel väga erinevatel põhjustel, selleks võib olla sinu vanemate rahakoti paksus, kus koolis või ülikoolis sa õppisid, kust riigist sa pärit oled, sinu nahavärv, sugu või hoopiski seksuaalne orientatsioon.

Alustame millestki, mida minu meelest eestis ei eksisteeri ja selleks on diskriminatsioon vanemate rahakoti põhjal. Ma olen juba kirjutanud, et siinne haridus on kõik enamjaolt tasuline, loomulikult on ka riiklike koole, kuid nende kvaliteet on väga kaheldav ja enamik inimesi oma lapsi sinna panna ei soovi, kui neil on ikkagi võimalik, siis saadetakse lapsed kas täiesti erakooli või siis on siin ka instituute, kus riik maksab mingi osa ja lapsevanemad ülejäänud. Tänu sellisele suurele kvaliteedi kõikumisele on siin äärmiselt tähtis, mis koolis sa õppisid, sest sellest oleneb missugune põhiharidus sul on. Ma olen siin osalenud töö otsimise protsessides, kus esimeseks filtriks on just kool, kus kandidaat oma keskhariduse omandas. Siinjuures on huvitavaks see, et peaaegu ainukeseks kooli sisse saamise filtriks väikestele lastele ongi nene vanemate rahakotti paksus. Eks loomulikult on siin koole, mille kvaliteet on teistest parem ja kus hariduse tase on tunduvalt kõrgem kui teistes, kuid mulle tundub ikkagi, et selline käitumine on diskrimineerimine, sest sa ei anna inimesele isegi võimalust, et ennast tõestada ja võtad temalt ära võimaluse elus paremini edasi jõuda. Samamoodi on lugu ülikooli haridusega, paljudes firmades on justkui kirjutamata reeglid, mis haridusasutuste lõpetajaid tööle võetakse. Mõnes mõttes ma saan aru, miks see nii on, kuna kõik ülikooli haridus on tasuline, siis on tõesti palju instituute, mille kvaliteet on kaheldav. Samas aga ma arvan, et see ei ole õige, sest erinevates ülikoolides pannaks rõhku teistsugustele asjadele ja ma usun, et see ainult rikastab töökeskkonda ja meeskondi. Kusjuures see sildistamine läheb isegi nii kaugele, et uute tuttavate puhul alati küsitakse nii su kooli või ülikooli ja selle põhjal tehakse otsus, kas sa oled „Kõlblik“ tuttav või ei.

P​aljudes firmades on justkui kirjutamata reeglid, mis haridusasutuste lõpetajaid tööle võetakse.

​Järgmiseks on loomulikult diskrimineerimine välismaalaste suhtes ja siin läheb asi kaheks, on riike kelle kodanikele on kõik uksed valla ja teisi, kelle elu tehakse lihtsalt võimatuks. Alustame siis minu enda kogemusest, mille võime liigitada sinna esimesse valdkonda ehk kuna ma olen eurooplane, blond ja siniste silmadega on see, et ma välismaalane olen mulle ainult kasuks tulnud. Neil on siin endiselt veel tunne, et nad on justkui kolmanda maailma riigid ja kui tuleb keegi nn esimese maailma riigist siia, siis võetakse teda aplausidega vastu. Niisiis olen ma kindel, et kui ma tööd otsisin, siis väga paljudel kordadel kutsuti mind intervjuule lihtsalt sellepärast, et näha kes ma selline olen, eestlane Tšiilis, kes pealegi veel suhtleb täiesti vabalt hispaania keeles. Kahjuks ei lähe sama hästi aga immigrantidel Peruust, Colombiast, Boliiviast või Haiitilt, keda nähakse enamjaolt kui lihttöölisi ja ma olen kindel, et isegi kui neil on kõrgharidus ja nad on väga hästi kvalifitseeritud, siis on nende võimalused võrreldes kohalikega tunduvalt halvemad ja ma olen kindel, et nad on erinevates eluvaldkondades tundnud diskrimineerimist ja mitte ainult töö leidmisel, samuti tuleb see ette ametiasutustes, haiglates jms. Eriline olukord on aa Venetsueela kodanikega, kes on endale lühikese ajaga võitnud kohalike austuse ja respekti kui väga hea ja kvalifitseeritud tööline. See tuleneb ilmselt sellest, et tänu Venetsueela kohalikule olukorrale on inimesed kes sealt lahkuvad pigem ülikooliharidusega ja edukad kodanikud, kes tahavad elada täisväärtuslikku elu, mitte virelda kommunistliku režiimi all. Viimasel aastatel ongi Tšiili sisseränne hüppeliselt suurenenud ja edetabelit juhivad Haiiti, Venetsueela ja Kolombia päritoluga kodanikud. Ma mäletan, et kui ma 2011 aastal esimest korda viisat taotlesin, siis olid enamik pärit Peruust või Boliiviast ja kõik asjaajamine sujus tunduvalt libedamalt ja kiiremini, kui ma 2017 aastal endale lõpuks tähtajatut viisat tegin, siis olid ooteajad kahekordistunud, võttes aega tavalise 3-4 kuu asemel hoopis 8-9 kuud ja eelmisel aastal olid järjekorrad lausad üle aasta, et endale tähtajatu viisa saada. Veel kord on see näide, kuidas nende vana ja aeglane riigiaparaat ei suuda modernse ajaga kaasas käia. Aga see ei ole selle peatüki teema.
​

Ma olen kindel, et isegi kui neil on kõrgharidus ja nad on väga hästi kvalifitseeritud, siis on nende võimalused võrreldes kohalikega tunduvalt halvemad.

​Järgmiseks diskriminatsiooni viisiks, mida olen eriti tunda saanud just töökeskonnas ja millega mul on ka  endal kokkupuuteid olnud, on sooline ebavõrdsus. Siinses ühiskonnas on sisse juurdunud arusaamine, et mehed on vastutavad perekonna majandusliku olukorra eest ja naised laste kasvatamise ja kodu korras hoidmisega. Kusjuures Juani vanemate põlvkonnas ongi enamike naiste ametiks koduperenaiseks olemine. Alles viimastel aastatel on hakanud see muutuma. See muutus tuleneb kahest põhjusest. Esiteks on elukallidus tunduvalt suurenenud ja et tänapäeval mugavat elu elada peavad mõlemad vanemad tööl käima. Teiseks põhjuseks on naiste soov professionaalselt elus läbi lüüa, nad ei lepi enam ainult koduperenaise rolliga. Enamik neist omandab samamoodi kõrghariduse nagu nende meessoost kaaslased ja ainult laste kasvatamine ja kodu eest vastutamine ei ole enam piisav. Niisiis on viimasel aastakümnendil tunduvalt suurenenud töötavate naiste arv.  Aga tänu ajaloolisele tagataustale ja ühiskonnas nii tugevalt sisse juurdunud veendumusele on naiste võimalused endiselt tunduvalt nigelamad kui meestel. Kõigepealt on siin äärmiselt sisse juurdunud arvamus, et naistel lihtsalt pole võimeid, et juhtivatel kohtadel läbi lüüa. Ma olen mitmeid kordi Juani venna Gustavoga karvapidi kokku läinud, sest tema ütleb otsekoheselt välja, et kui võrrelda mehi ja naisi juhtivatel ametikohtadel, siis suudavad mehed alati tunduvalt paremini oma ülesannetega hakkama saada, firmasid juhtida, kriisiolukorras otsuseid vastu võtta, meeskondi motiveerida jne. Mina loomulikult ei ole sellega mitte üldse päri. Teiseks teguriks, mis raskendab naiste olukorda, on siinne komme võtta vastu otsuseid õlleklaasi taga või pärast jalgpalli matši, kuhu loomulikult naistel pole mitte mingisugust asja. Mul on väga konkreetne näide, kuidas naised peavad tunduvalt rohkem vaeva nägema võrreldes meestega, et ennast kõigepealt nähtavaks ja pärast seda ka kuuldavaks teha. Kui mind kaks aastat tagasi müügi osakonnast turundusse üle viidi, siis tuli sellega kaasa ka kontori vahetus. Asusin tööle uhkes Manhattani stiilis büroohoones, kust juhiti kogu Ladina-Ameerika turundust. Kontorid olid suured ja avatud, kokku oli meid umbes 60 inimest ja nagu ma teile juba kirjeldasin siis hommikuti oli kohustuslikuks kõikide tervitamine põsemusidega, sealjuures pole vahet kas see on koristajatädi või suur ülemus. Minu kulus vähemalt kuus kuud kuni üks aasta aega enne kui kõrgematel kohtadel töötavad meeskolleegid mu nime meelde jätsid ja teadsid, millega ma tegelen, rääkimata siis minu arvamuse kuulda võtmisest. Aasta pärast minu kontorisse jõudmist sain ametikõrgendust ja minu positsiooni võttis üle üks kena ja tore noormees. Temal ei läinud isegi mitte nädalat aega enne kui kõik need samas meeskolleegid tulid teda nimepidi tervitama ja üheskoos mindi jalgpalli mängima või õlut jooma. Samuti ei pidanud tema tundma halvustavaid pilke kui mõnel koosolekul küsimusi esitas, sõna võttis või oma arvamust avaldas. Tänu sellisele ajaloolisele taustale ja ühiskonnas sissejuurdunud arvamustele on siin väga tüüpiline, et firmade juhtivatel kohtatel on näha ainult üksikuid naisi ja enamik võimu on hoopiski meeste käes.

Tänu ajaloolisele tagataustale ja ühiskonnas nii tugevalt sisse juurdunud veendumusele on naiste võimalused endiselt tunduvalt nigelamad kui meestel.

​Loomulikult ei saa ma mainimata jätta ka diskriminatsiooni nahavärvi ja seksuaalse eelistuse tõttu, mis on üle maailma kõige tüüpilisemad ebavõrdsuse faktorid. Kohalikud mainivad, et üheksakümnendatel oli harukordne näha mõnda mustanahalist inimest tänavapildis. Praegult on see aga täiesti tavaline, eriti viimastel paaril aastal kui Haiitilt sisserändajate arv on hüppeliselt suurenenud. Kahjuks ei ole need inimesed aga veel väga kohalikku ühiskonda integreerunud ja selle põhjuseks on peamiselt keelebarjäär. Niisiis on kahjuks siingi sisse juurdumas diskriminatsioon nahavärvi tõttu, mida paarkümmend aastat tagasi ei esinenud. Viimaks aga mitte seepärast vähem muret tekitavamaks on diskriminatsioon seksuaalse eelistuse tõttu ehk siis täpsemalt öeldes homoseksuaalidele. Mulle tundub, et viimastel aastatel oleme me ses suhtes tunduvalt avameelsemaks muutunud ja tänases ühiskonnas pole enam nii raske nii öelda „kapist välja“ tulla. Tänavapildis on üha rohkem näha, et erinevate orientatsioonidega inimeste vabameelset eneseväljendust. Ma olen kindel, et endiselt esineb diskriminatsiooni väga paljudes eluvaldkondades, kuid ma olen positiivselt meelestatud, et vähemalt selles valdkonnas oleme teel tunduvalt võrdsema ja kaasavama ühiskonna poole. ​​