Epiloog

​Öeldakse, et igas kriisis peitub võimalus, võib koguni öelda et see on justkui hüppelauks. Nii alustangi oma looga koroonaviiruse 36ndal karantiini päeval, kus kellelgi pole õrna aimugi, kui kaua see kriis kestab või missugused on selle tagajärjed.

Peast käivad läbi miljon võimalust, kas ajalugu kordab ennast ja oleme sisenemas suurde majanduslikku depressiooni nagu 30ndatel aastatel, või suudab tänane hüper ühendatud maailm sellest kriisist peaaegu valutult välja tulla? Missugused on selle pandeemia tagajärjed meie ühiskonnale, inimestevahelistele suhetele, töö korraldusele ja nii paljudele muudele valdkondadele? Aga on üks küsimus, mis on mind viimastel päevadel painanud ja kindlasti on paljudel välismaal elavatel eestastel see sama küsimus mõttes, kuna ja kuidas saame me jälle oma kodumaad külastada? Kas pärast seda kriisi saame jälle vabalt reisida? Kuidas ja kuna taastub lennuliiklus ja avanevad piirid? Missugusteks kujunevad reisimise piirangud? Teame ju kõik kui drastiliselt muutusid lennujaamade kontrollid pärast 11. septembri terrorirünnakuid New Yorgis.

Need on küsimused, mille üle viimasel ajal mõtisklenud olen, aga ühes olen ma kindel, homne maailm on 360 kraadi teistsugune kui eilne ning mitte alati pole meil õnne tajuda, et selline radikaalne muutus on toimumas. Niisiis otsustasin ma kasutada sunniviisiliselt pealesurutud aega kodus ja viia täide oma kaua aegne unistus, et kirjutada Eesti ja Tšiili elu erinevustest.
Loogiliselt peaksin ma alustama sellest, et miks ja kuidas ma sattusin elama Tšiili pealinna Santiagosse, mis on üle 13.000 kilomeetri kaugusel meie väikesest Eestist, aga elu võlu peitub selles, et see pole loogiline ega ettearvatav. ​