LIINA LAUMETS
  • Home
  • About
  • CONTACT

un día si otro no

Ehk elu keerdkäigud T​šiilis

Estallido social - sotsiaalne ülestõus

4/19/2020

1 Comment

 
Picture
Täna, täpselt 6 kuud tagasi oli Tšiili pealinnas Santiagos algamas üks tavaline suurlinnalik reede hommik. Inimesed olid tööle kiirustamas, kes viimaseni täispungitud metrooga, kes logiseva ja otsi andva bussiga, kes autoga mis tänu varahommikusele ummikule liikus ainult teosammul edasi, või mõni õnnelik isegi rattaga või hoopis jala nautides suve esimesi sooje ilmu.

Picture
Aga kõiki meid ühendas miski, me elasime Ladina-Ameerika kõige stabiilsemas ja rahulikumas riigis, tõelises oaasis. Meie naaberriigid olid hädas pidevate majandus ja poliitiliste kriisidega, lopsakalt lohava korruptsiooniga, suureneva vägivaldse kuritegevusega ja erinevate humanitaarkriisidega. Tšiili, riik mille majandus oli pidevas kasvus ja kus poliitilised parteid järgisid enamjaolt samu ideid väikeste erinevustega oli endale saanud hüüdnimeks Lõuna-Ameerika Šveits, mis oli kujundanud Tšiilist kui maapealse paradiisi ja oli endaga kaasa toonud kasvava immigrantide sissevoolu.

Sellel päikesepaistelisel hommikul ei teadnud me keegi, et meie pealtnäha stabiilne riik on jõudnud kuristiku servale ja meie rahulik elukorraldus keeratakse korralikult pea peale. Minu estallido social (otsetõlkes sotsiaalne ülestõus) algas umbes kell kolm pärastlõunal kui töökaaslane Santiago tuli meie improviseeritud kontorisse ja teatas, et me peame koheselt evakueeruma. Nimelt oli meie päris kontoris, Manhattani stiilis Golfi linnaosas asuvas büroohoones remont ja meid oli saadetud kaheks kuuks Cerrillose vaesemasse linnaosasse teise harukontorisse tööle. Cerrillossesse jõudmine oli minu jaoks kui kolgata teekond, kaks erinevat metroo liini ja  siis veel autoga läbi tunneli, et lõpuks koju jõuda.

Aga minnes tagasi hetke kui Santiago tuli uudisega, et me peame koheselt koju minema, sest terve nädala väldanud tudengite meeleavaldused metroo piletite hinna tõusu üle olid kontrolli alt väljumas ning metroo peatusi oldi sulgemas. Oktoobri alguses oli riik tõstnud metroo pileti hinda 30 peesot (0.03 euro senti), jõudes 830 peesoni (0.89 euro senti) tipptunnil. See oli niigi rasketes tingimustes elavatele kesk-ja alamklassi inimestele, kes on peamised metroo kasutajad justkui viimane piisk karikas. Asja ei teinud paremaks ka poliitikute tobedad nõuanded nagu majanduministri soovitus ärgata varem ülesse, et mitte maksta tipptunni tariifi. Niisiis olid keskkooli ja ülikooli õpilased kui kõige aktiivsemad protestiad ja idealistid kutsunud kõiki ülesse metroo pileti maksmist vältima ning lihtsalt üle piirete hüppama, et metrood kasutada. Sellised massilised demonstratsioonid olid juba nädal aega kestnud kuid siiamaani õnneks ilma vägivallata.

Asja ei teinud paremaks ka poliitikute tobedad nõuanded nagu majandusministri soovitus ärgata varem ülesse, et mitte maksta tipptunni tariifi.

​Niisiis pakkisime kontoris endale nädalavahetuseks hädavajalikud asjad kokku ning läksime lõbusal sammul töökaaslastega metroosse, sest me olime harjunud erinevate meeleavaldustega, mis enamjaolt meie elu väga ei mõjutanud. Jaamas selgus, et meie liin enam viimasesse peatusesse, kus me ümber peaksime istuma enam ei sõida. Metroost välja tulles kuskil 
providencia kandis oli meie esimeseks mõtteks tellida endale uber, et jõuda Golfi, kust kõik oma kodudesse saaksid minna.
​
Jaamas selgus, et meie liina viimane peatus, kus me ümber peaksime istuma on demonstratsioonide tõttu suletud. Kuskil Providencia kandis metroost välja tulles oli meie esimeks loogiliselt mõtteks tellida endale uber, et jõuda Golfi kust kõik oma kodudesse saaksid minna. Aga meie ebameeldivaks üllatuseks olid kõik taksode äppid ülekoormatud, nii et meil ei jäänud muud üle kui liikuda edasi kõndides, üritades samal ajal pidevalt ikkagi mõnda taksot tellida. Lõpuks pärast umbes 1.5 kilomeetri läbimist pärastlõunases kuumuses, mis selleks ajaks oli umbes 25 kraadi juurde jõudnud õnnestus meil endale takso hankida ja sellega Golfi jõuda, teepeal nägime hordides inimesi tänavatel kõndimas. Twitterist uudiseid lugedes saime teada, metroo liin nr 1, mis transpordib päevas umbes 1 miljon inimest oli täies ulatuses kinni pandud.

Tšiilit oli tabamas sotsiaalne ja poliitiline maavärin,
Picture

​Meie teekond kontorist lahkumise hetkest peale oli juba peaaegu kaks tundi kestnud ning taksost välja tulles pakkus Anitale mulle ja Santiagole, kas me ei tahaks enne koju minemist hoopis ühe after office teha ja ühed õlled teha. Kuna päev oli tõesti eriliselt kuum ja kogu see teekond oli meid ära väsitanud siis tundus see väga hea mõte. Sel hetkel mõtlesime, et mis me ikka reede õhtul nii vara kodus teeme? Niisiis mõeldud ja tehtud, meie järgmiseks peatuseks oli väliterrassiga baar, kus mõnusalt aega veetes arutasime töö juures toimuvaid muutusi ja ootasime, et suuremad ummikud tänavatelt hajuksid. Sellele hetkele tagasi mõeldes olime me nii muretud ja naiivsed. Kuigi olime sotsiaalmeedia abil näinud metroodes toimuvate demonstrastioonide vägivalda siis meid see otseselt ei puudutanud, nagu ikka mõtlesime, et see on väike õpilaste meeleavaldus, millel ei ole suuremaid tagajärgi. Koju jõudsin ma sel õhtul umbes kell kaheksa, minu hea idee, et natukene aega väliterrasil aega tehes hajutab tänavatel olevad ummikud ei vastanud tõele, ning pidin veel peaaegu poolteist tundi ummikus istuma. Koju jõudes olin ma endiselt väga muretus meeleolus, tehes mõttes veel eelseisvaks nädalavahetuseks plaane. Samal ajal hakkasid linnas demonstrasioonid tuure koguma – Tšiilit oli tabamas sotsiaalne ja poliitiline maavärin, mille epitsentriks oli Santiago, kuid mis kiiresti levis teistesse suurematesse linnadesse nagu Valparaiso, Concepcion, Rancagua, La Serena, Iquique, Punta Arenas teiste hulgas.

Minu teadvusesse jõudis asja tõsusis alles hilistel õhtutundidel, kui vaatasime telerist õudust tekitavaid pilte. Metroo peatused ja vagunid suurte leekidega põlemas, vandalism ja vägivald üle kogu Santiago, supermarketite, poodide, restoranide, apteekide, pankade, bussipeatuste ja kõige mis vähegi ette jäi rüüstamine, lõhkumine ning põletamine. Meie muidu nii rahulik ja turvaline linn oli paari tunniga täielikuks sõjatandriks muutunud. ​


1 Comment
Bradley Russo link
9/2/2021 11:06:41 pm

This was lovelly to read

Reply



Leave a Reply.

Powered by Create your own unique website with customizable templates.
  • Home
  • About
  • CONTACT