Estamos en guerra – Me oleme sõjas

President Piñera teleotseülekandes teatamas, et Tšiili on sõjas

„Me oleme sõjas võimsa vaenlase vastu, kes ei austa mitte midagi ega kedagi ja kes on valmis kasutama piiramatut vägivalda“ teatas president Piñera teleotseülekandes juba rohke kui 36 tundi väldanud vägivallaaktidele, mis olid kogu riiki raputamas. Selline karm eneseväljendus tõi aga kaasa kohalike viivitamatu tagasilükkamise ja pöördus tema vastu. Kuigi tema ideeks oli kutsuda ülesse võitlema ühiselt kuritegevuse ja vägivalla vastu tõi see kaasa kohalike meelepaha, kes tundsid, et järjekordselt ei võeta nende probleeme kuulda ja võimud tegelevad ainult hävingu ja kahju vastu võitlemisega ning mitte sügavamate ühiskonna ebavõrdsustega. Inimesed ei näinud seda kui sõjakonflikti vaid kui sotsiaalset kriisi ja ootasid presidendi poolt empaatiat ning demonstratsiooni, et nende appikarjet on kuulda võetud ning muutused on tulemas.

---

Inimesed tänavatel protestimas. "Me ei ole sõjas, me oleme üheskoos"

Vastuseks presidendi liiga karmile olukorra hinnangule ja vähesele empaatia võimele tunglesid tuhanded kohalikud tänavatele suurte plakatitega, kust võis lugeda „No estamos en guerra, estamos unidos“ – ehk Me ei ole sõjas, me oleme üheskoos. See fraas kujunes üheks sotsiaalse ülestõusu hüüdlauseks näidates, et metroo piletite hinnatõus oli ainult jäämäe tipuks. Protestid olid väsinud ja rõhutud ühiskonna vastuseks juba üle kolmekümne aasta kestnud ebaõiglase majandusmudeli vastu, mis on ainult suurendanud ühiskonna segregatsiooni. Nagu ütlevad kohalikud „No son los 30 pesos, son los 30 años de injusticia” – asi ei ole nendes 30 peesos, asi on 30 aastat kestnud ebaõigluses ning meie kuritarvitamises ärimaailma poolt.

---

---

Asi ei ole nendes 30 peesos, asi on 30 aastat kestnud ebaõigluses ning meie kuritarvitamises ärimaailma poolt.

Inimesed demonstreerimas. "Mina ei ole sõja. Astu tagasi Piñera"

---

Nagu ma juba enne kirjutasin on Tšiili pealtnäha kui Ladina-Ameerika Šveits, kus elu on kui paradiisis, kuid tegelikult tungides sügavamalt kohalikku ellu on see ainult väga väheste privileeg. Seda võib tähedalda asjaolust, et 10% rikkaima elanikkona sissetulekud on 19 korda suuremad kui 10% vaesemate, on täiesti tavaline, et samas firmas töötavate kolleegide palgavahe võib ulatuda 10-15 kordseks, olles tänu sellele kümne kõige ebavõrdsema riigi seas. Lausa 53% tööealisest elanikkonast teenib vähem kui 500 eurot kuus ja 80% üle 18 aastaseid on suurtes võlgades, makstes miljonikrediiti ülikooliõpingute eest. Keskmine ülikooli aastatasu on umbes 5.500 eurot ja just see on olnud eelmiste aastate suurte õpilaste demonstratsioonide põhjuseks, kusjuures kvaliteet on paljudes siinsetes ülikoolides nigelavõitu. Samuti on suure kriitika sihtmärgiks presidendi venna välja töötatud eraviisiline pensionisüsteem, kust 82% summadest ei jõua isegi alampalga piirile ning 60% pensionäridest saavad vaid 69-200 eurot kuus. Riiklik tervisesüsteem on ebakindel ning kallis, igakuuselt 7% meie palgast läheb süsteemile, kus haiglates on halvad tingimused ning vastuvõtule saamiseks on kuudesse ning isegi aastatesse ulatuvad ooteajad, samal ajal erasüsteemis on tipptehnikaga varustatud meditsiinikeskused, kus vastuvõtule saab juba samal päeval kui tahta.

Lausa 53% tööealisest elanikkonnast teenib vähem kui 500 eurot kuus. 

Tšiilit vaevav megapõud!

​Sellise olukorra tekkimise põhjuseks on siinne majandusmudel, mis põhineb erinevate valdkondade (tervishoid, haridus, pendsionid, eluase, joogivesi jne) erastamisel ja tänu sellele koondab suurema osa rkkusest väikese grupi inimeste kätte, jättes paljud kohalikud hea eluolu eelistest välja. Nimelt ei eksisteeri selles kapitalistlikus mudelis väga suuri piiranguid mille tõttu ärimehed lihtsalt koorivad seitse nahka kõigelt millelt vähegi saab, jättes niimoodi paljud kohalikud hea eluolu eelistest ilma, tekitades tõsise ebavõrduse, kaitse puudumise ja sotisaalse segregatsiooni tunde. Erinevate valdkondade erastamine jõuab siin lausa absurdsuse piirini, kus näiteks isegi magevee allikad on erastatud suurtele põllumajandus ja kaevandusettevõtetele, põhjustades oma suure tarbimisega raskeid põudasid.

Niisiis võite aru saada, miks kohalikud predisent Piñera sõnad viivitamatult tagasi lükkasid ning uue hooga tänavatele demonstreerima läksid. Kriis pole kaugeltki lahendatud ja üheks probleemiks on, et äri ja poliitilise eliidi esindajatel, väheste eranditega, puudub võime reageerida ühiskonna nõudmistele, sest neil puutub otsene kokkupuude enamike inimeste murepunktidega, nad elavad kui roosas mullis. Tšiilased teavad, et praegune süsteem on ebaõiglane ning on valmis võitlema, et lõppude lõpuks seda muuta ning garanteerida kõigile parem eluolu.

Järgmisel esmaspäeval, pärast tormilist ja närvesöövat nädalavahetust olid kõik ootusärevil. Meie peades keerlesid miljon muremõtet. Ja mis nüüd edasi saab? Kuidas meie elu edasi läheb? Kas võin üksinda veel tänavatel liigelda? Kuidas ma tööle saan minna kui suur osa metrooliinidest on hävitatud? Kuna ja kuidas avavad oma uksed toidupoed, et end hädavajalikuga varustada? Samal esmaspäeval peatati enamikes firmades töö, et üritada natukene paremini olukorda hinnata ja vaadata mis edasi saab, milliseks kujuneb elu selles ülesärganud Tšiilis.
​

---

President Piñera vabandust inimeste käest vabandust palumas ja sotsiaalsete reformide paketti tutvustamas.

Järgmises teleotseülekandes vabandas President Piñera kohalike ees, et ta ei osanud näha inimeste muresid ja neile rohkem tähelepanu ei pööranud. Piñera üritas oma eelmisi karme sõnavõtte leevendada ja sõnas, et nad on valjult ja selgelt kuulanud ja kuulda võtnud, kuidas rahva hääl väljendab rahumeelselt oma probleeme, murepunkte, puudusi, unitusi ja lootusi paremale elule. Pärast vabanduse palumist tahtis ta õhinaga näidata, et muutused on tulemas, niisiis tutvustas ta oma sotsiaalsete reformide paketti, mille eesmärgiks oli ebavõrdsuse vähendamine ja vaesemate inimeste heaolu parandamine. Kõige tähtsamate plaanide seas oli alampalga tõus 300.000 peesolt (umbes 340 eur) 350.000 peesoni (umbes 390 eur), kusjuures see tõus lubati rahastada riigi fondidest. Samuti lubas ta luua kindlustuse katastroofiliste haiguste jaoks. Kuna tervisesüsteem on siin enamjaolt tasuline, siis on raskemate diagnoosidega haiguste ravi paljudel juhtudel perekondadele majanduslikult ülejõu käiv. Veel lubas ta solidaarse pensioni, mida saavad riigilt inimesed, kes ei ole endale ise pensioni kogunud, suurendamine 20% võrra ja uue 40% maksu inimestele, kes teenivad rohkem kui 8 miljonit peesot (10.000 eurot) kuus. Samuti teatas ta, et teeb ettepaneku parlamendi ja kõrgemate riigiasutuste töötajate palga kärpimiseks ja riigikogu liikmete arvu vähendamiseks. Samuti lubas ta luua omavalitsuste ühise fondi, nii et riigi rikkamad omavalitsused panustaksid ka vaesemate arengusse.

Kuigi President Piñera abipakettide plaan oli hästi läbi mõeldud ning puudutas kõige kriitilisemaid probleeme polnud ühiskond endiselt rahul. Inimesed ootasid ja lootsid tunduvalt suuremaid ja laiahaardelisemaid muutusi. Inimeste veri oli keema läinud ja nad ei kavatsenudki ainult mingite väikeste reformidega leppida. Kõik lootsid ja unistasid, et hüüdlause „Chile Cambio“ – Tšiili on muutunud, saab tõepoolest tõeks ning kui valitsus neid kuulda ei võta, siis on nad valmis selle jaoks võitlema.

---

Kõige tähtsamate plaanide seas oli alampalga tõus 300.000 peesolt (umbes 340 eur) 350.000 peesoni (umbes 390 eur), kusjuures see tõus lubati rahastada riigi fondidest.

Sõjaväelased toidupoode turvamas, et garantiseerida inimeste toiduga varustamine.

​Mina ausalt öeldes lootsin naiivselt, et need abipaketid rahustavad natukenegi kohalikke ja me saame enda enam vähem normaalse elu tagasi. Mitte, et ma ei oleks nõus, et muutusi on vaja ja praegune süsteem on enamike jaoks ebaõiglane, aga kaine peaga mõeldes tean ma, et nii suuri reforme ei viida läbi üleöö, pealegi kui me tahame, et need muutused ka tegelikult meie heaolu parandaksid. Ma tundsin, et valitsus ja president on lõpuks inimeste tegelikke murepunkte näinud ja neid kuulda võtnud. Stoilise eestlasliku rahuga arvasin ma, et nüüd peab lihsalt kannatlikult ootama, et valitsus ja parlament oma tööd teevad. Aga otseloomulikult kohalikud ei olnud minuga üldse nõus ning üle riigi kestsid edasi rahva ning politsei ja sõjaväe vastasseisud. Nagu ma juba ennist kirjutasin, siis mina elan väga rahulikus linnaosas ja otsest kokkupuudet mul vägivallaga ei olnud, kui ma telekat, raadiot või twitterit lahti ei teinud, siis oleksin ma võinud elada kui ilusas unenäos, kus midagi pole muutunud.

Minu reaalsusesse jõudis olukord täielikult kui pidin uuel nädalal toidupoodi minema. Uudiste vahenduel oli näinud, missugused hiiglaslikud järjekorrad on toidupoodides, kuna lahtiolekute ajad olid piiratud ja turvalisuse tõttu lubati ainult väike arv inimesi korraga poodlema. Samuti olid inimesed hullumas, kuna ei teadnud mis tulevik toob, niisiis otsime me massipsühoosis kokku ilmatul hulgal toitu ja muid tarbekaupu. Paljudes poodides tekkis isegi defitsiit ja riiulid olid põhilisest toiduainetest nagu jahu, riis, makaronid, konservid jms asjad lagedad, mis ainult suurendas inimeste hirmu ja peataolekut. Peale selle olid neid väheseid toidupoode, mis polnud rüüstajate saagiks langenud turvamas sõjavägi. Minu jaoks oli väga šokeeriv näha minu väikese kohaliku supermarketi juures tanke ja hambuni relvastatud sõjaväelasi. Õnneks aga sellised meetmed garanteerisid nii poodide lahtioleku kui põhilise toiduahela varustamise ja tänu sellele hakkasid inimesed natukenegi rahunema. ​​​​

---