Fiestas patrias ehk iseseisvuspäev

Fiestas patrias ehk iseseisvuspäev Tsiilis!

Ma olen nüüd küll paar päeva hiljaks jäänud, aga nagu ütleb vanasõna parem hilja kui mitte kunagi. Täna tahan kirjutada Tšiili kõige suurematest pidustustest, kus konkreetselt terve riigi elu jääb paariks päevaks seisma ja pühendutakse ainult tähistamisele. Mis võiks olla nii tähtis? Üllataval kombel on selleks fiestas patrias ehk iseseisvuspäeva tähistamine või otsetõlkes isamaa pidustused. Ma ei saa öelda, et kohalikud just väga patriootlikud oleksid, kuid need pidustused on nii nende kultuuri sisse juurdunud, et ma lihtsalt ei saa sellest kirjutamata jätta. Kõigepealt pean alustama sellest, et see ei ole ainult ühepäevane tähistamine, vaid põhimõtteliselt terve septembri kuu on üks suur pidustus. Kuu algusest alates toimuvad erinevad üritused selle tähistatamiseks. Konkreetne iseseisvumise kuupäev on siiski 18 ja 19 september, aga kui need satuvad näiteks teisipäevale ja kolmapäevale, siis seaduse järgi on ka esmaspäev vaba, või samamoodi nädala lõpus. Ehk siis tüüpiliselt on siin vähemalt 3-4 päevane pidutsemise periood, teinekord isegi terve nädal. Septembri algusest peale näeb igal pool rahvalippe ja nendes värvides dekoratsioone, kaunistusi, isegi riideid ja muud. Kohalikkele armastavad ülekõige oma lipuvärve, milleks on sinine, punane ja valge ning nad kasutavad neid igal võimalikul juhul. Terve Septembri kuu möödub siin pidustuste meeleolus, inimesed kõnnivad ringi suur naeratus näol ja muust ei räägitagi kui fiestas patriasest. Perekonnad kogunevad üle terve riigi kokku ning algab suur söömise, joomise ja pidutsemise orgia. 

---

Veel tüüpilisi fiestas patriaste toite ja kaunistusi. Nagu näete siis domineerivad nende lipuvärvid

Sel aastal aga tulevad meil aga tänu pandeemia tõttu hoopis teistusgused fiestas patrias, suured väliüritused ja muud pidustused on ära jäetud ning valitsus on andnud välja erakorralise 6 tunnise loa, et lähimate pereliikmetega kokku saada ja tähistada, kokku võib ühel pidustusel olla kuni 5 külalist. Samuti ei ole lubatud sõita suve ja maakodudesse ning teistesse rajoonidesse vanematele või muudele pereliikmetele külla. Kindlasti on need pidustused, mis jäävad meelde oma erilisuse tõttu, kuid ma oled kindel, et inimesed oskavad sellest ikkagi maksimumi võtta ja minu ainuke lootus on, et pärast ei tule järjekordselt suur pandeemia puhangut.
Järgnevalt aga tahan ma teile kirjeldada tüüpilisi traditsioone, kombeid ja toite mida kindlasti peab fiestas patriase ajal proovima või tegema. 

---

fonda

Tüüpiline kontserdi ja restoraniplats Fondal!

Fonda on kindlasti üks MUST GO üritus fiestas patriaste ajal ning põhimõtteliselt on see laada ja festivali vaheline üritus ning see on see õige koht, kus kõige paremini kogeda iseseisvuspäeva pidustuste vibe. Tegelikult on selle olemust väga raske seletada, sest seal saab lihtsalt miljon ja üht asja teha ning tänu sellele ongi see üks kohalike meelistegevusi, kus  pere ja sõpradega kokku saada ja aega veeta. Fondal on kõigi jaoks midagi, suurtele üks hea terremoto ja empanada ning väikestele churros con manjar või manzanas confitadas ning perekondlikult saab osa võtta tüüpilistest laadamängudest nagu rõngaste heitmine pudelitele või märki laskmine jne. Fonda põhiliseks ja kõige tähtsamaks osaks on tavaliselt üks või mitu väiksemat kontserdipaika, kus esinevad bändid, folkloorirühmitused, humoristid jne. Selle lähiümbruses on tavaliselt söögiplats või välirestoranid, kus saab kõhtu täita traditsiooniliste peosöökidega, milleks on empanadas (liha-või juustutäidisega pirukad), anticuchos (šašlõkk kana ja loomalihaga), choripan (grillvorst saia sees), asado (grill-liha), mote con huesillos (värskendav aprikoosi ja nisuteradega magus jook), churros con manjar (fritüüritud magusast taignast torud, mille sees on tavaliselt karameeliseeritud kondenspiim ehk manjar), terremoto (kohalik kokteil).  Veel on fondadel tavaliselt ka väike müügi putkade ala, kust saab endale käsitööd või muud nänni soetada. Niisiis saabki Fondal mõnusalt terve päeva mööda saata, alustuseks süüa kõhu täis traditsioonilistest söökidest ja siis pärast pere seltsis laadamängudest osa võtta, natukene veel laadal ringi jalutada ja nänni soetada ning siis lõpuks mõnda toredat kontserdit kuulama istuda või veel parem kohalikku rahvatantsu cuecat vihtuda. 

---

Cueca

Noored traditsioonilistes rahvariietes Cuecat tantsimas

Nagu ma juba enne põgusalt mainisin, siis cueca on kohalik rahvuslik tants, mida põhiliselt tantsitaksegi iseseisvusmispäeva pidustuste ajal. Cueca on üks nendest näitajatest, et kas sa oled ikka õige Tšiillane või mitte ehk siis kõik korralikud Tšiillased peaksid oskama seda tantsida. Ma olen aru saanud, et neile õpetatakse seda koolis juba väikesest peale, nii et ma olen täitsa seda meelt, et selle järgi võiks neid liigitada küll. Aga tegelikult on see väga äge, seda tantsitakse paaris ja selle läbivaks teemaks on naise võrgutamine mehe poolt nagu tantsus näete, siis põhimõtteliselt mees ajab naist taga mööda tantsupõrandat, et siis ta lõpuks vallutada. Tantsijatel on paremas käes valged taskurätikud ja neid lehvitades tehakse järjestikuseid pöördeid, tiire ja muid tantsusamme. Kõige ägedam osa sellest tantsust on zapateo, kus mees prõmmib jalgu nii kõvasti kui vähegi suudab vastu maad ning naine kõpsutab väga daamilikult samal ajal oma jalakesi. Seda tantsitakse nii suurtel lavadel kui kontserti aga ka tavalisel kohalikul fondal või niisama oma kodusel asadol. Mina pean tunnistama, et pärast 7 aastat siin elamist ei oska ma endiselt seda tantsu korralikult tantsida, ma arvan, et see peab ikka veres olema. Aga kõige parem on kindlasti sellest aru saada seda ise vaadates, niisiis jätan teile siia ühe tüüpilise cueca video. 

---

empanadas

Empanadased on Ladina-ameerikas väga levinud erinevate täidistega pirukad, mida võib küpsetada nii ahjus kui fritüürida õlis. Siin on kõige levinumateks empanadas de pino mille täidiseks on loomaliha, sibul, muna ja oliivid ning see on traditsiooniliseks toiduks iseseisvuspäeva aegsetel pidustustel, mis leiavad aset septembri kuus, selle kuu jooksul võivad kohalikud vabalt iga päev ühe empanada nahka pista. Pomaire, mis on väike käsitöökülake Santiago lähedal on kuulus oma kiloste empanadade poolest, mida kindlasti üks normaalne inimene üksinda ära ei jõua süüa. Rannikualadel on äärmiselt populaarsed õlis fritüüritud ja erinevate mereanni ja juustu täidistega empanadas. Kuigi need ei ole just kõige tervislikumad, siis viib nende maitse lihtsalt keele alla. Tänu pikale rannikualale on Tšiilis väga palju erinevaid mereande ja neil on väga tähtis koht kohalikus köögis.

asado

Asado on grillipidu põhimõtteliselt ja see ongi kohalike meelistegevuseks, et perekonna seltsis pidustusi tähistada. Tavaline asado algab keskpäeval ja kestab hiliste õhtutundideni välja ning grill laotakse ikka silmini erinevaid liha ja muid grillimise asju täis ning vaikselt hakatakse seda siis kõike hävitama, niikaua kuni kõht on lihtsalt pungil pungil kõike head ja paremat täis. Ma toon alati näite, et fiestast patriaste on nagu eesti jõulud, kus laua tagant tõustes vaarud lihtsalt voodisse mõttega, ma ei suuda enam mitte kunagi midagi süüa. Aga see on loomulikult niimoodi järgmise päevani, kus järjekordselt ootab sind ka uus asado või siis mõni empanada ja toidu orgia algab uuesti peale. 

Terremoto

Paar aastat tagasi Fondal terremotot nautimas!

Veel üks fiestas patriaste lahutamatu osa on terremoto, mis on alkohoolne kokteil, mis koosneb pipeñost ehk magusat veinist, ananassi jäätistes ning magusast granadina siirupist. Siin on ütlus, et pärast ühte terremotot ehk maavärinat tuleb palju järeltõukeid (nagu tavaliselt pärast sellist sündmust) aga mida nad tegelikult öelda tahavad on see, et pärast ühte sellist kokteili on sul maapind jalge alt pühitud. Kuigi tegelikult ma arvan, et asi pole ainult alkoholi koguses, vaid suures suhkru üledoosis. 

---

Juegos tipicos ehk traditsioonilised mängud

Suur valik erinevaid volantine, eriti populaarsed on loomulikult lipuvärvides tuulelohed!

Samuti on siin palju traditsioonilisi mänge ja tegevusi, mida saab pere ja sõprade seltsis koos ette võtta. Kiire ülevaade teile kõige tüüpilisematest.

​Volantin ehk tuulelohed on siin pidustuste ajal eriti populaarsed, parkides ja lagedamatel aladel on septembri algusest peale näha isasid lastega tuulelohede lennutamist harjutamas. Ma pean ütlema, et see on üks kunst, mida peab harjutama, et lohe ikka eriti kõrgele saaks lennutada. Ja pidustuste ajal taevas tuulelohedest pungil ning on kuulda rõõmsaid laste kilkeid kui nad suudavad enda lohe eriti kõrgele lennutada.

---

Emboque eh traditsiooniline mäng

Emboque no see on küll nii tšiililik mäng, et ma ei oskagi kohe sellele eesti keeles ühte head vastet anda. Tegemist on koordinatsiooni „harjutusega“, kus mängijale antakse kätte puust kellukesekujuline mänguasi, mille all on umbes 4-5 sentimeetrine auk ja see on omakorda ühendatud nööri abil puupulga külge, mis mahub täpselt sinna auku. Niisiis peab mängija puupulka vertikaalses asendis hoidma ühe liigutusega suutma kellukesekujulise puuklotsi auku viibutada. See on selline mõnus ajaviide, kus tahad muudkui harjutada ja harjutada, et kõigepealt vähemalt ühe korra sellega hakkama saada ja kui see on sul juba õnnestunud, siis tahad aina rohkem profimaks saada. 

---

Rayuela ehk täpsuse ja koordinatsiooni harjutamine järjekordselt. Maapinnale tõmmatakse joon või pannakse nöör ja siis visatakse järgemööda ümmargusi münte ning loomulikult võidab see, kes joonele kõige lähemale sihib.

Trompo ma pean nüüd tunnistama, et see on üks mängudest, mida mul pole veel õnnestunud domineerida, ma olen üritanud umbes miljon ja üks korda, aga siiamaani kahjuks mul see veel välja ei tule. See on puidust mänguasi, mille otsas on metallnokk. Selle ümber keeratakse köis või nöör ja visatakse siis jõu ja õige tehnikaga maha, kus see hakkab pöörlema, võidab loomulikult see, kelle trompo kõige kauem liikumises on.

​Peale nende mängude on ka veel tüüpilised laadamängud, aga ma usun, et neid te teate natukene paremini, sest need on kõige tavalisemad laadamängud, mis välja mõeldud on, nii et selles osas nad innoveerinud pole. 

​Minu meelest on fiestas patrias üks kõige unikaalsematest pidustustest, mida ma tean ja see on aeg kus nende rahvuslus ja isamaa armastust tõeliselt välja lööb. See on aeg, kui kõik erimeelsused jäetakse selja taha ning tullakse kokku ja tähistatakse kui üks rahvus. Ja tänu sellele on see ka üks minu kõige lemmikumateks pidustusteks siin ja iga kord kui minu käest küsitakse, et millised on eestlaste traditsioonid iseseisvumise puhul, siis pean ma nukrusega tõdema, et tegelikult meil ei olegi midagi sellist, meil ei ole mingeid kindlaid traditsioone või rahvustoite, mida me igal aastal sööme või teeme ja ega mingi erilist tähistamist ka ju ei toimu. Niisiis kui kellegi on kunagi võimalus siinsetes fiestas patriastest osa võtta, siis kindlasti ma soovitan seda soojalt, üks väga eriline ja meeldejääv kogemus.