gato arturo ehk kass artur

Gato Arturo ehk Kass Artur - elegante ja eristuv

Kas te olete unistanud selleks, et ei peaks äratuskella vastiku tirina peale igal hommikul ülesse ärkama ja saaks kuidagi rahulikumalt oma päeva alustada? Kuidas teile tundub äratuseks üks väike armas kassikäpake mis teid põsele paitab ja vaikselt mjäu teeb? Tundub justkui ideaalne hommikune äratus, rahulik ja armas, mitte mingi vastikult plärisev äratuskell.

---

Ma ei valeta teile, ongi mega armas ainult peate arvestama sellega, et seda äratuskella ei saa edasi keerata ja ta ei tee vahet kas on nädalavahetus või tööpäeva. Iga jumala hommikul kell seitse pead ennast voodist välja ajama, et talle süüa anda ja hoia alt kui sa seda ei tee. Siis hakkab selline trall pihta, hüpatakse ja jookstakse mööda voodit ülesse ja alla kuni lõpuks sa ennast ikkagi ülesse ajad ja talle süüa annad. Bioloogiline kell on tüübil ikka täpsem kui kõige vingema nutitelefoni äratus. Loomulikult räägin ma oma äärmiselt nunnust kassikesest Arturost, või vähemalt oskab ta kõigile piltidel sellise mulje jätta. Kusjuures naljakas on see, et paar kuud tagasi eemaldasime tema toidu menüüst pehme kassitoidu ja nüüd anname talle ainult krõbinaid, mida tal on alati taldrikus, aga see on justkui tema hommikurituaal, et enne ta neid sööma ei hakka kui ma temaga sinna lähen. Teinekord ma ei pea isegi talle krõbinaid juurde panema, hakkab ise kohe õhinaga sööma, aga et ise omast peast seda teeks seda ei juhtu.

---

Aga nüüd siis formaalne tutvustus tema enda sõnadega:

Täitsa esimene päev uues kodus!

„Tere, mina olen kass Artur või Gato Arturo nagu mind siin kutsutakse. Ma olen juba nelja aastane himaalaja pärslane ja ma elan koos oma vanematega Liina ja Juaniga nende 14nda korruse korteris. Kõrgust ma ei karda, sest terrassil on võrgud ees, nii et võin rahulikult mööda terrassi ääri ringi joosta ja isegi mööda võrke ülesse turnida kui mul selleks tuju tuleb. Mulle meeldib üle kõige magada, eriti tore on kui keegi minuga kodus on, siis otsin mõnusa pesa nende lähedal ja tõmban ennast kerra. Ma võin terve päeva lihtsalt maha magada, see ongi kõige parem tegevus üldse. 

---

Selline marakratt olengi

Tegelikult meeldib mulle veel kui emme-issi mulle pai teevad. Igal õhtul kui Juan voodisse heidab, siis lähen ja nurun temalt natukene kurgualuse sügamist ja paitamist ja siis lasen ka suure nurru lahti. Muidu olen ma hästi puhas ja viisakas kass, ainult kui me kõik koos suvilasse läheme, siis muutun ma metsikuks kassiks. Kas te teate kui mõnus on end liiva sees püherdada ja mööda muru ringi tuisata või hoopis puu otsa ronida? Suvilas tunnen ma ennast vaba hingena.

---

Suvilas lebos

Ainuke mis mulle suvilas ei meeldi on see, et tavaliselt on need väikesed vastikud lapsed ka seal. Ma ei saa aru miks neil on vaja mind alati taga ajada ja mind sabast tirida? Muud ei kuulegi kui ainult Gato Alturo, gato Alturo, isegi mu nime ei oska nad õieti öelda. Tavaliselt ma siis lihtsalt ronin kuhugi katuse alla või muusse kõrgesse kohta, kus nad mind tüüdata ei saa. Teinekord ma peidan end niimoodi nende laste eest, et mu vanemad ka ei leia mind ülesse ja peavad tunde ootama enne kui ma oma uinakust ülesse ärkan ja uuesti alla ronin. Siis on nad tavaliselt üsnagi kurjad, aga kust mina pean teadma, et nad just siis tahavad koju tagasi sõita? 

---

Teinekord olen ma erasekretär ka veel!

Enne mul ununes öelda aga veel meeldivad mulle igasugused papp kastid, kohvrid ja kastid. Mul on kõige paremad vanemad üldse, sest koguaeg toovad nad koju erinevas suuruses kaste, kuhu ma siis saan sisse ronida, et peitu pugeda. Teinekord kui mõne kapi uksed on lahti jäänud siis ronin ka nendesse magama, üldiselt mulle meeldivad pimedad ja õdusad kohad, et oma uinakuid teha. Veel meeldib mulle igasugu putukaid kinni püüda. Ükskord päästsin ma emme ja issi mingi suure hirmsa putuka käest, lausa õhust suutsin selle kinni haarata. Pärast Juan nii kiitis mind, ma olen ikka üks äärmiselt tubli kass. 

---

Ma pean teile ausalt ülesse tunnistama, et olen ka natukene edev, poseerin koguaeg, et emme-issi ikka minust hästi palju pilte teeksid. Vaadake või ise, kui armas ja ilus ma nendel piltidel ikka välja näen, ma olen kindel, et mul on suur tulevik modellinduses, nii et hoidke silmad lahti, mina olengi uus The Vogue kaanestaar kass Arturo ehk Gato Arturo!“

Üldiselt on kassi omamine siin pigem haruldus. Tšiillased on pigem koera armastajad ja kassid on vähemuses. Kuna enamikel on nendega ka väga vähene kokkupuude olnud, siis nad kuidagi pelgavad kasse või neil on suured eelarvamused nende suhtes. Samas kui koer on peaaegu kõikides peredes ja neid koheldakse kui inimese kõige suuremaid sõpru üldse. Samuti on siin tänavatel äärmiselt palju hulkuvaid koeri, kes minu suureks üllatuseks pole üldsegi kurjad ja on täiesti tavaline, et inimesed neid paitavad ja nendega mängivad. Nii tahtis ka Juan alguses hoopiski koera võtta, aga otsustavaks teguriks sai asjaolu, et me mõlemad käime tööl ja enamjaolt jõuame hilja koju. Sellistest tingimustes koera võtmine korteris ei tundunud meile just kõige arukam mõte. Samuti olime just Eestis külas käinud ning mu vanematel oli väike kassipoeg, kellega me mõnusalt mängisime. Nii saingi Juani nõusse, et kassid on täitsa toredad olevused. Nii saingi megasuure üllatuse osaliseks kui ta ühel õhtul selle pisikese kassipojaga koju jõudis. Nii laieneski meie väike pere ühe kodulooma võrra.