inimestevahelised suhted

Ükspäev ühe kohaliku eestlasega juttu ajades küsisin tema käest, et millest veel kirjutada võiksin ja tema soovitas teemaks inimestevaheliste suhete erinevus võrreldes eestlastega ja mulle tundus see see väga huvitav teema sest tõesti on siin suured erinevused, mis alguses kindlasti üllatavad ja teinekord isegi ebameeldivaid olukordi võivad kaasa tuua. Ma üritan siin kirjeldada erinevaid situatsioone, mis minuga juhtunud on ja mis minu meelest on eestiga võrreldes teistsugused. 

Üheks esimeseks asjaks, mis mind imestama pani oli nende komme mitte lubadustest kinni pidamine. Mida ma selle all mõtlen, nimelt on väga tüüpiline, et kui sa kedagi üle pika aja näed, siis alati küsitakse, et kuidas sul läheb jne ja pärast seda lubatakse kindlasti midagi lähiajal koos teha, kusjuures paljudel juhtudel isegi planeeritakse seal kohapeal midagi „konkreetsemat“. Tavaliselt aga need plaanid jäävadki ainult lubadusteks ja mulle tundub, et seda tehakse lihtsalt, et viisakana näida ja keegi tegelikult ei loodagi, et need plaanid ellu viiakse. Minu jaoks oli see alguses väga imelik, sest eestis ikkagi kui mõni su sõpradest teeb ettepaneku midagi koos tulevikus teha, siis pigem ikkagi need plaanid viiakse ellu. 
​

Tavaliselt aga need plaanid jäävadki ainult suusoojaks lubaduseks

​​Teiseks suureks erinevuseks on see, et mitte kunagi ei öelda siin otsekoheselt välja mida nad asjadest arvavad, ma usun, et see on samuti viisakuse pärast ja et mitte teise tunnetele haiget teha. Kõige lihtsam näide on söögi tegemisega. Ma pole siinse aja jooksul, mida on juba üle 7 aasta mitte ühtegi korda kuulnud, et kellelegi ei meeldiks minu valmistatud toit, isegi kui see minu meelest on täiesti allapoole arvestust. Täpselt samamoodi on ka teiste eluvaldkondadega. Neil oleks justkui hirm otsekoheselt oma arvamust avalda ja sulle öelda, mida nad tegelikult asjast arvavad. Tüüpiline on see, et pärast kuuled kellegi teise käest hoopis mida keegi tegelikult mõtles. See kõik algab juba tegelikult nende tüüpilisest tervitusest ¡Hola¡ ¿Como estas? – ehk Tere, kuidas sul läheb? Mina alguses naiivselt arvasin, et neid tegelikult ka huvitab kuidas sul läheb ja üritasin alati vastata ausalt, sellest kujunes meil isegi Maria Inesi ja tema perega nali välja. Nimelt iga kord kui ma õhtuti pärast tööd koju jõudsin, siis nad tervitasid mind täpselt samamoodi ja küsisid, et kuidas mul läheb? Ja eestlastlikult ütlesin ma vastuseks alati ¡Normal¡ ehk normaalselt ja nemad loomulikult ei saanud aru, et mis siis juhtunud oli? Sest siinne tüüpiline vastus on bien, todo bien ehk hästi, kõik läheb hästi. Alguses nad ikka üritasid mu käest uurida ja puurida, et mis siis halvasti oli päeva jooksul läinud, et mul ainult normaalselt läheb ja mina ka ei saanud sel hetkel veel aru, et mis sellest siis nii halba on kui mul normaalselt läheb? Kõik on ju tegelikult korras. Lõpuks pärast paari nädalat nende juures elamast ühel õhtul Maria Inesiga juttu ajades sai asi mulle selgeks ja pärast seda loomulikult hakkasin isegi ütlema alati bien bien (hästi, hästi), kuigi ma seletasin neile, et normaalne meie mõistes tähendabki seda, et kõik on korras. Kusjuures sellest tekkis meil peresisene nali, kus kõik hakkasid mulle alati vastama normal, normal. 
​

Mitte kunagi ei öelda siin otsekoheselt oma arvamus välja

​Aga see ilustamine või läbi lillede rääkimine on tegelikult tunduvalt sügavamale nende kultuuri sisse juurdunud. Neil oleks justkui hirm oma arvamust otsekoheselt välja öelda niisiis on kõik alati kõige paremas korras ja midagi pole halvasti. Ma ei tea, kas nad tahavad lihtsalt konflikte vältida või nad ei taha sinu tundeid haavata või on neil lihtsalt hirm oma tegelikke mõtteid väljendada, aga siin on tüüpiline, et pärast kuuled koridori pealt, mida keegi sinust või sinu tööst tegelikult arvab. Mina olen aga harjunud oma arvamust otsekoheselt väljendama ja see on mulle siin tihti kaasa toonud tülisid või minu peale halvasti vaatamist. Eriti lööb see välja töökeskkonnas, kus paljudes olukordades ülemustele ei meeldi teistsugust arvamust kui nende endi oma kuulda ja veel vähem seda arvesse võtta. Või kui sa siiski tahad oma mõtteid väljendada, siis on äärmiselt tähtis mil viisil sa seda teed, kõige parem on kui sa oma kriitika ehid lillede ja liblikatega ja ütled seda mesimagusal häälel. 

​Teine asi, mis on veel hästi teistsugune on nende suur vajadus suhelda ja kõike kõigi kohta teada. Ma mäletan üks eesti tüdruk, kes siin pikalt elas ütles alati, et tema ei suuda kõigi töökaaslastega igal hommikul kontoris ninnu ja nännutada ja küsida kõigi käest, kuidas neil läheb, mis nad teinud on, kuidas nende lapsed, koer ja mees elab jne jne. Siin on kultuuri lahutamatu osa, et kõikide tööpäevade hommikul on lausa kohustuseks kõiki töökaaslasi põsemusidega tervitada, kui sa seda ei tee, siis vaadatakse sind imelikult ja oled ebaviisakalt käitunud. Ja selle juurde ei käi ainult põsemusiga tervitamine vaid ka kindlasti pead küsima teise elu kohta, niisiis kujutage ette kontorit kus töötab 30-50 inimest, see tervitamine tuur võtab enamjaolt aega vähemalt 20-30 minutit. Kui sa sellest aga pääseda tahad, siis on kõige paremaks viisiks hommikul esimesena kontorisse jõuda. 
​

Nende suur vajadus suhelda ja kõike kõigi kohta teada saada

​Veel üks kultuuriline erinevus mida ma tähele panin alles siis, kui meie kontorisse jõudis üks vene tütarlaps, kes sattus istuma minust teisele poole lauda. Meil on suur avatud kontoripind, kus kõik näevad, mis teine teeb või ei tee ja tihti olime meie kahekesi oma arvutites töösse süvenenud kui enamik on lihtsalt kellegagi juttu puhumas või terrasil suitsu ja kohvi joomas. Ma olin alati arvanud, et asi on selles, et mina olen tööhoolik aga tundub, et see on ka kultuuriline erinevus, meie oleme tunduvalt produktiivsemad.
Kindlasti on neid kultuurilisi erinevusi inimestevahelistes suhetes veel ja veel aga need on põhilised, mis mul hetkel meelde tulid ja millest kirjutada tahtsin.