koroonaviirus vol.2

Igaõhtune karantiini vaade koduaknast!

Kas te teate seda tunnet, kui tahate midagi nii väga, et te ei suuda ära oodata, kuna see lõpuks kätte jõuab, võite terve päev otsa ainult sellest ühest asjast mõelda ja lausa päevi, tunde ja minuteid lugema hakata? Tavaliselt on selleks kas kauaoodatud ja auga välja teenitud puhkus päikeselisel palmisaarel, väikestele lastele kindlasti nende sünnipäev ja jõulud või siis niisama mõni suur ja oluline tähtpäev, pulmad, esimene tööpäev, kolimine jms. Minu jaoks on aga viimasel ajal selliseks sündmuseks kujunenud koroonaviiruse kriisist ja täpsemalt karantiinist välja saamise päev. Tänase päeva seisuga oleme me juba 102 päeva ehk 3 kuud ja 10 järjestikku päeva olnud sundkarantiinis ning enne seda veel 63 päeva ehk natukene rohkem kui kaks kuud vabatahtlikku karantiini. Ma tean, et enamikele on see juba justkui möödunud õudusunenägu ja ma vaatan iga päev kadedusega sotsiaalmeediast, kuidas te kõik seal eestist suve naudite, samal ajal kui meie siin endiselt kodus kinni istume ja loodame, ma lausa ütleks et palvetame, et numbrid langema hakkaksid ning meiegi saaksime normaalse elu juurde naasta. Ma tunnen end teinekord justkui üksikul saarel kus keegi ei tea, et kas ja kuna sulle valgete purjedega päästeingel appi tuleb. 

---

Aga okei, tegelikult ei saa ma üldse nii väga viriseda ja kurta enda olukorra üle. Mul on kindel töökoht, kus pole koondamise ohtu, samuti on mul ilus ja soe kodu, ükski lähedane ega mina pole haigeks jäänud ning tegelikult onju elu ilus. Ma ütlen alati, et minu probleemid on arengumaailma omad ehk siis need mured mis tekivad, kui kõik eluks põhilised vajadused on täidetud, siis hakkadki virisema, et ei saa õue minna kui isu peale tuleb või tuttavatega kokku saada ja muu selline. 

Niimoodi see kodukontor toimubki isikliku assistendi Kass Arturoga käsikäes!

Pärast sellist eestlaslikku vingumist ja virisemist täis sissejuhatust annan teile aga ülevaate kuidas siin tegelikult olukord selle koroonaviirusega on. Nagu kõik statistikud prognoosisid, siis kõige hullem aeg tuligi mai lõpus ja juuni alguses, kus päevas oli 5-6 tuhat uut juhtumit, haiglad ja muud raviasutused olid pungil kritiilisi patsiente täis, vabade hingamisaparaatide saadavus oli nullilähedal ning vabade voodikohtade arv kahanes tohutul kiirusel. Tšiili oli jõudmas katastroofi äärele, olime justkui pragunenud kaljunukil üksteise kukil ja kui keegi veel sinna juurde tuleb, siis kukume lihtsalt kõik kolinal kuristikku. 

Halvale olukorrale tuleb lihtsalt vastu naeratada!!

Meie õnneks sellisesse olukorda me siiski ei jõudnud ja pärast paari kolme nädalat väga kriitilist seisukorda hakkasid vaikselt vaikselt nakatunute numbrid paranema. See andis kõigile lootust ning valitsus töötas väja samm-sammulise plaani, kuidas karantiinist välja tulla ning eluga edasi minna, et vältida tagasilangust. Nii saigi esimeseks etappiks üleminek, kus tööpäevadel ei kehti karantiin ja nädalavahetusel peab kodus püsima, me lootsime pikkisilmi, et meiegi rajoon saab esimeste seas vabaks, sest kriisi alguses oli siin väga vähe nakatunuid olnud, kuid kahjuks see nii ei läinud. Esimesed rajoonid on juba peaaegu kuu aega ülemineku etappis olnud ning siiamaani väga heade tulemustega. Kuid üldiselt pole me suutnud 1800-1900 uue nakatunu piirist alla poole saada, kuigi haridusminister on kinnitanud, et selline teekond on ainuõige ning nakatunute protsent proovide üldarvu suhtes langeb igapäevaselt. 

---

Natukene üritan ikkagi sporti ka teha selles karantiini olukorras.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada ka headest asjadest, mida see karantiin endaga kaasa toonud on, sest kuigi see on tüütu ja igav, siis saab alati endale tegevusi leiutada ja uusi asju proovida ja katsetada. Ma usun, et kodu koristamise faasi läbisid kõik selles karantiinis. Mina polnud selleni veel jõudnud aga nüüd paar nädalat tagasi võtsime ühel nädalavahetusel end Juaniga kätte ja koristasime kogu korteri ära, alates riidekappidest kuni terrassini. Ma ei teagi kui mitu prügikotitäis prahti ja muud jama me ära viskasime. Iga kord kui ma sellist suurpuhastust teen, siis mõtlen appi, miks on inimestel tarvis kogu seda träni koguda ja siis seda kõike veel kiivalt alles hoida? Ma pean ütlema, et sellised tegevused on alati väga puhastavad kogemused. 

---

Üks miljonist erinevast retseptist mida katsetanud ja teinud olen. Seekord siis praetud lõhe koos hernepüreega.

Samuti oleme me kätte võtnud väikese korteri remondi, paari seina värvimise, terrassi suveks korda seadmine ja muud sellised nipet näpet tegevused, mida saame nädalavahetusel ilma probleemideta teha. 
​Teine asi, mida ma olen väga palju teinud kogu kodus viibimise ajal jooksul on söögi tegemine. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et ma olen proovinud kõiki erinevaid retsepte, mis ma olen aja jooksul endale salvestanud. Erinavte suppide, kookide, pajatoitude, pasta, kringlite, küpsiste, liha, kala ja kõige muu küpsetamine, aurutamine, praadimine, et kõht ikka korralikult täis oleks. Ma mõtlen, et ma pole vist kunagi oma elus nii regulaarselt söönud. Alati ei saa öelda, et see on kõige tervislikum toit maailmas, aga natukene peab head ja paremat peab ju hingele ja kehale pakkuma sellised stressirohkes olukorras. 

---

Aga kõige uhkem olen ma, et õppisin ära, kuidas teha isetehtud juuretisest saia. Kunagi eestis ema õpetas mulle, kuidas teha juuretisega leiba ja seda isegi olen teinud mõned korrad, aga kahjuks ei ole siin väga lihtne rukkijahu leida. Viimasel ajal on aga äärmiselt populaarseks saanud juuretise saia tegemine ning minagi sain selle tegemisega hakkama. Ja oh seda õnne ja rõõmu kui tuba on head värske saia küpsetamise lõhna täis ja pole paremat asja maailmas, kui soe sai võiga. Saia küpsetamine on veel kuidagi selline romantiline tegevus, kus peab aega võtma ja kõike armastuse ja hellusega tegema. Nii et kui sa seda siis pärast sööd siis on kuidagi eriline ja imeline tunne peal. 

Viimasel nädalavahetusel avastasin ma enda jaoks erinevad eesti podcastid, mida ma nüüd hoolega kuulan, samal ajal kui süüa teen või muid kodumajapidamis töid teen. Eriti meeldib mulle „Täitsa Pekkis“ Podcast, kus Katrin Hinrikus ja Mihle Vetemaa intervjueerivad erinevaid eesti edukaid inimesi ja räägivad nendega asjadest ja olukordades, mis neil täitsa pekki on läinud. Minu meelest on väga muhe ja mõnus kuulamine, isiklikult soovitan kõigile, kui aega ja tahtmist kuulata on. 

Nagu näete, siis ma ikkagi üritan positiivset leida selles karantiinis ja ma üks kõige parematest asjadest ongi selle blogi sündimine, sest nüüd on mul olnud piisavalt aega, et oma mõtteid kirja panna. Siiski loodan ma kogu südamest ja kui ma usklik oleksin, siis ilmselt palvetaksin igapäevaselt, et see koroonakriis võimalikult ruttu läbi saaks, et me kõik oma tavalisse normaalsesse ellu tagasi saaksime minna. Kuigi ma olen kindel, et paljud asjad on pärast seda tundmatuseni muutunud aga loodame, et lõppkokkuvõttes midagi head sellest välja tuleb. 
​

minu karantiini fotojäädvustus