La pasión eterna por futbol

La Roja ehk jalgpalli rahvuskoondise vapp.

Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatuseks, et kui me räägime Ladina-Ameerikast, siis ma ei saa üle ega ümber jalgpallist ja nende fanaatilisest armastusest selle vastu. Niisiis on mul lausa kohustus teha üks postitus jalgpallist ja mitte ainult sellepärast, et see siinses kultuuris nii tähtsal kohal on, vaid ka seepärast, et minu siin elamise aja jooksul on Tšiili jalgpallis ajaloolisi sündmuseid korda saadetud. 

---

La Rojale kaasa elamas!

Kõigepealt pean ma alustama asjaolust, mis on mind alati hämmelduma pannud. Nimelt on siinne ühiskond väga lõhestunud, ükstapuha mis elu valdkonnast me räägime, siis ei saa nad lihtsalt kunagi ühel meelel olla, alustades poliitilisest orientatsioonist, ülikoolist kus õppida või kohaliku jalgpalli klubi eelistusest. On ainult üks asi, mis neid tõeliselt tõeliselt ühendab ja kus kõik on alati ühel meelel. On ainult üks asi, mis muudab kogu rahva eufooriliselt õnnelikuks, lennutab nad masendusse või siis hoopis vihast ja nördimusest vahutavaks. Selleks on rahvusliku jalgpallimeeskond La Roja (loe: la roha, tõlkes punane, nende lipuvärvide tõttu), on see ühine faktor, mis kõik kohalike südamed samas rütmis põksuma paneb. La Roja mängude ajal jääb elu justkui seisma, tänavad on inimtühjad ja kõik on naelutatud telekate ette, et rahvusmeeskonna kaasa elada. Isegi kui sa ise mingi imeliku põhjuse tõttu mängu ei vaata, siis ei ole sul võimalik mängu käigust eemale jääda, sest rõkkav väravakisa paneb kortermajad värisema või siis kuuled nördimusest ja vihast vahutava naabrimehe sõimuvalingut kui mõni mängija äpardub või kohtunik meie arust ülekohtuselt käitub.  

La Roja mängud on kohalike jaoks puutumatud, need on teinekord tähtsamad kui presidendi valimised või tähtpäevad. Juba päevi ja päevi enne suuremaid kohtumisi on lõunalaua ainukeseks teemaks kellega ja kus keegi mängu plaanib vaadata. Arutletakse põhjalikult tiimi koosseisu üle ning vaieldakse kui head on võimalused võit koju tuua. La Roja mäng on põhjuseks, et vanade sõpradega kokku saada või pere seltsis suur grillipidu korraldada. Kui juhtub, et see satub aga keset tööpäeva siis otse loomulikult sellel ajal mingit töö tegemist ei toimu. Ei, ei, see oleks justkui surmapatt. Enamikes firmades korraldatakse ka ühine mängu vaatamine ja inimesed võtavad kaasa oma rahvusmeeskonna särgid, organiseeritakse snäkk ja jook ning teinekord isegi jagatakse muud jalgpalli nänni nagu lipuvärvides mütsid, sallid, prillid jms. Samuti armastavad nad väga vastavalt olukorrale ruumide dekoreerimist, mitte ainult jõulude puhul, vaid ka iseseisvuspäeva, halloweeni või mõne tähtsa jalgpallimängu puhul.

---

La Roja meeskond

Kui ma esmakordselt Tšiili jõudsin, siis oli rahvusmeeskonda vapustamas suur skandaal. Käimas olid valikmängud Brasiilia MMle pääsemiseks ja mängida tuli igipõlise vastasega Uruguayga. Jorge Valdivia, üks säravamatest aga ka konfliktiivsematest mängijatest, otsustas enne laagri algust tiimikaaslastega oma noorima poja ristimist tähistada. Peol osalesid Arturo Vidal, Carlos Carmona, Jean Beausejour, Gonzalo Jara ja treener Claudio Borghi, kes lahkus aga varakult. Teistel oli aga lõbus olla ning pidu kestis varaste hommikutundideni mis viis selleni, et kõik asjaosalised jäid laagrisse jõudmisega hiljaks ja mis kõige hullem, endiselt oldi veel purjakil või pohmellis. Sellist distsipliini rikkumist ei saanud treener Borghi oma mängijatele lubada ning kõiki karistati 10 mängu keeluga. Otse loomulikult oli rahvas maruvihane, lõpuks ometi oli Tšiilil konkurentsivõimeline meeskond, kes võiks maailmameistrivõistlustele pääseda aga tundus, et jalgpalluritele oli sellest ükstapuha, nende jaoks oli tähtsam lõbus olek ja pidutsemine kui meeskonna edu. Loomulikult oli selle suure skandaali tagajärjeks katastroofiline mäng, kus Uruguay lõi meile 4 väravat ja Tšiili ei suutnud ühtegi lüüa. See oli minu esimeseks La Roja mänguks, mida ma oma sõpradega vaatasin ja eesti jalgpalli edu arvestades oli ma harjunud kaotustega. Ma mäletan, et tänu sellele võtsin ma seda kaotust tol korral väga rahulikuna, justkui midagi mis peabki niimoodi olema ja jalgpallis ei eksisteerigi võidud.

---

Eduardo Vargas väravat tähistamas!

Aeg läks mööda ja Juaniga koos elades hakkasin ka mina rohkem jalgpallist aru saama ja seda fännama. Nii jõudiski kätte Brasiilia jalgpalli MM ja meie suureks rõõmuks klassifitseerus ka Tšiili. Suured fännide hordid liikusid Brasiiliasse, et koondisele kaasa elada ning suurest jalgpallipeost osa saada, toimus see ju Brasiilias, mis on tuntud kui maailma kõige suurem jalgpalli rahvus, kus inimesed hingavad ja elavad selle mängu rütmis. Meie jaoks algas MM väga positiivselt, esimesest kahest mängust saime kindlad võidud, kusjuures alistasime Hispaania, rivaali kes meile hirmu nahka tõi, sest oli tegemist siiski ju viimase maailmameistriga. Selline erakordne võit sütitas inimestest lootust, et seekord võime väga hea tulemusega lõpetada, äkki isegi maailmameistriks saada? Meie koondises olid ju lõppude lõpuks väga head mängijad, kes pealegi tundsid üksteist juba aastaid ning võiduhimu oli suur, kõik tahtsid ajalukku minna kui esimene meeskond, kes Tšiilile mõne karika võidab. Siinkohal pean teile mainima, et Tšiili polnud kunagi võitnud nii maailmameistrivõistlusi kui ka kohalikku Copa Americat. Nende jalgpallil on justkui needus peal, ajalugu on täis kohtunike ülekohut, penalteid mida pole välja antud, viimase hetke vastaste poolt löödud väravaid või mängijate oma lolluse tõttu kaotatud mänge.

---

Võidust Brasiilia üle jäi puudu ainult 1 centimeeter!

Kuigi MM algab nii lootustandvalt ei suutnud me kahjuks ka seekord ajaloo kulgu muuta ning kaheksandik finaalis Brasiilia vastu juhtus üks äpardus teise järgi. Kuigi meeskond jättis kõik väljakule, et võit koju tuua ning neljandik finaali edasi pääseda, ei olnud õnn järjekordselt meie pool. Pärast väga pingelist 90 minutit oli mängu seisuks viik 1:1 ning edasi tuli mängida lisaajal. Pall liikus ühest väljaku äärest teise, mängijad olid surmväsinud, kuid fännide lakkamatu rõkkamine süstis vajalikku energiat, et edasi võidelda, vastaseks oli ikkagi Brasiilia ja pealegi veel koduväljakul. Brasiilia, kes on alati olnud maailma esimeeskonnaks, kellel on kõige rohkem MM ja Copa America karikaid ja pealegi veel kohalikud fännid, kes jätavad oma hinge staadiumile, et oma meeskonda motiveerida. Brasiilia, kes oli meid juba eelmistest maailmameistrivõistlustelt eemaldanud. Niisiis oli selle mängu võit justkui elu ja surma küsimus, üks nendest mängudest, mis on põnevamad ja närvesöövamad kui tegelik finaalmäng. Meie sõdalased võitlesid kuni viimase hetkeni ja kui ma ütlen, et viimase hetkeni siis on see tõsi. Viimasel mänguminutil oli Piñillal suurepärane väravavõimalus, kuid saatuse tahtel jäi meil väravast ainult 1 cm puudu ja pall põrkas posti vastu. Ma võin öelda, et sel hetkel jäi 17 miljoni inimese süda seisma, võit oli nii lähedal aga samal ajal kättesaamatult kaugel. Lõppkokkuvõttes tuli meil penaltide tõttu leppida kaotusega. Suhu jäi kibe maitse, sest kõik tundsime, et me väärisime võitu ja sellest jäi imevähe puudu. Kui pärast MM poolfinaalis Saksamaa Brasiiliale 7 väravat lõi, siis oleksime justkui ise võitnud ja tundsime igipõlise rivaali alandusest rõõmu, lõpuks ometi tundsid ka nemad sama, mida meie oleme alati tundnud. Nagu näete siis oli selleks ajaks minu tunded kohaliku jalgpalli vastu suuresti muutunud, stoilisest eestlastlikust rahust ei olnud enam midagi alles ja elasin täiehingeliselt rahvusmeeskonna võitudele ja kaotustele kaasa.
Jalgpall on aga nii tähtis teema, et sellest peame me veel vähemalt ühe postituse kirjutama. Võin teile aga saladusekatte all öelda, et tulemas on äärmiselt tähtsad sündmused mille areng on Tšiili ja La Roja jaoks väga positiivne. 

---

Kaotusevalus La Roja mängijad!