Minust vol.1

Mina koos oma armsa kass Arturiga!

Mõtlesin ükspäev, et millest ma siis veel võiksin siia kirjutada ja sain aru, et ma olen endast väga vähe kirjutanud ja mulle meeldiks loota, et kui sa juba seda blogi loed, siis sa tahaksid natukene rohkem ka selle kirjutajast teada. Aga alustame siis kõige triviaalsematest faktidest.
Tere, Mina olen Liina, kolmandat elukümnedat alustav noor neiu, jah ma olen surmkindlal arvamusel, et kolmkümmend pole maailma lõpp ja elu on alles algamas. Ma olen pärit väikesest eesti linnast Jõgevalt. Naljakas on see, et kui ma siin ütlen, et ma olen pärit linnast, kus elab 5.000 inimest, siis inimesed vaatavad mulle lihtsalt lolli näoga otsa, mis mõttes? Linn, kus elab ainult 5.000 inimest? Siin ei oleks selle nimi isegi mitte küla. Tegelikult ma olen kindel, et isegi minu condominios (majadekogumikus) elab umbes pool sellest rahvaarvust, aga no eesti väiksuse mõttes on Jõgeva ikkagi linn ja ma arvan, et ma ei valeta, kui ma ütlen, et see pole mitte kõige pisem eesti linn. 
​

---

Tšiilis olen ma elanud juba 7 ja pool aastat ning kogu selle aja Tšiili pealinnas Santiagos, mis on umbes kaheksamiljoniline äärmiselt kiire elutempoga suurlinn. Te võite ette kujutada, et siinne elukulg ja olukord on natukene teistmoodi, kui minu väikeses ja unises sünnilinnas. Ma ei usu, et Santiagot saaks päris võrrelda näiteks New Yorgiga „The City that never Sleeps“ aga see on ikkagi suurlinn, kus sagimine, tormamine ja närvilisus on igapäeva osa ning vaikus ei saabu isegi öötundidel. Kui ma uuesti Santiagosse tagasi tulin, siis esimesed kaks aastat elasin üsnagi prežtiises linnaosas Las Condes, otse suure avenüü Cristobal Coloni ääres, kus liiklus ei vaibunud isegi kell 3-4 öösel. Pidev liiklus ja muu olmemüra on lihtsalt kõikehaldav. Me olime sellega nii harjunud, et saime olmemüra tugevusest alles siis aru kui tulime elama oma praegusesse elukohta, mis asub küll kesklinnale väga lähedal aga on looduslikult täielikult eraldatud ja mägedega kaitstud orus. Esimesel ööl kui me oma uues korteris ööbimise siis ei suutnud me kumbki Juaniga magada, sest kõik oli kuidagi nii vaikne. Polnud kuulda busside pidurite krigisemist, kui nad peatusesse jõuavad või 100 kilomeetrit tunnis üürgavaid mootorrattaid või alati kell 4 öösel kuhugi kiirustavat kiirabi. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, et isegi televiisori hääle pidime maha keerama, sest selline tunne oli, et ta lihtsalt üürgab kõrva ning eelmises korteris oli see olnud täiesti tavaline tugevus. 
​

Loomulikult on suurlinnas tore elada, sest alati on midagi teha või kuhugi minna ja ma mäletan kuidas teismelisena alati kaebasime, et Jõgeva on justkui pommiauk, kus pole mitte midagi teha. Aga te ei kujuta ette kuidas teinekord on igatsus selle vaikuse ja rahulikkuse järgi ja missugune luksus on võimalus igale poole jala minna, kus kõik tunnevad üksteist ja naabritega saab üleaja juttu ajada, mitte nad ei ole sulle kontvõõrad, kes vahetuvad iga paari kolme kuu tagant.
Kuidas ma esimest korda Tšiili sattusin saate lugeda siit blogist ühest eelnevast postitusest ning see miks ma siia tagasi elama tulin on alles lugu, mis mul rääkimata teile on, aga nagu öeldakse siis head asjad lasevad end oodata, nii on ka selle looga. 
​

Välimuselt pikk, blond ja heleda nahaga

Välimuselt olen ma täiesti tavaline eesti tüdruk, üsnagi pikka kasvu, heleda nahaga ja kartulikoorekarva juustega. Kui need välimusejooned on meie jaoks täiesti harilikud ja tavalised, siis siin on see peaaegu eksootika. Kõigepealt on keskmine Tšiilika pikkuseks umbes 1.60cm, nii et minu täiesti normaalne eesti tüdruku 1.75cm eristub väga kergesti massist. Kui sinna juurde veel lisada nende jaoks blondid juuksed ja heledam nahavärv, siis saabki ühe toreda vaatamisväärsuse, mida pikalt võib tänaval vahtima jääda ning julgemad isegi sulle piroposid „meelitussõnu“ kõva häälega järgi hüüda. Teinekord on muidugi ka hea, et sa kõigist ikkagi peajagu pikem oled, näiteks näeb kontserditel hästi lavale või metroos on rohkem õhku, sest kõrgud üle teiste jne. Kui ma alles päris esimest korda siia elama tulin, siis mind natukene häiris see, et ma kõigist lihtsalt pikem olen ning näiteks kontsakingade kasutamistest võisin ainult unistada. Aga nüüdseks olen ma nii harjunud ja mul on täiesti ükstapuha, kui ka kõik noormehed mulle alt ülesse peavad vaatama, sest ma olen otsustanud endale veel 7cm kõrgused kontsad jalga panna. Kusjuures pidevalt mehed küsivad: „Miks sa veel kontsi kannad? Sa oled ju isegi pikk?“. Ja minu vastuseks on alati, no ma ei tea ma arvan, et see on sinu mure, mina ei näe siin mingit probleemi, et ma sinust pikem olen. Ma arvan, et siinses macho ühiskonnas tekitab see neil alaväärsus kompleksi. Nad onju harjunud, et on alati naistest pikemad, paremad, osavamad ja üldse kõige kõigemad. 

---

Magistrikraadi lõpetamisel!

Ma olen erialalt toidutehnoloog aga pole sellel alal otseselt kunagi töötanud ja siin elades läbisin veel Turunduse ja Müügialase magistri kohalikus ülikoolis. Nagu ma juba kirjutanud olen, siis haridus on Tšiilis kõik tasuline ja tänu sellele saab siin õppida põhimõtteliselt ükstapuha mis magistrit, peamiseks eelduseks on eelnev kõrgharidus ja võimalus õppemaksu tasuda. Ülikoolist ja sellest kogemusest tuleb kindlasti pärastpoole veel pikem postitus, kuid üks kõige imelikumaid asju minu jaoks oli kohaloleku kontroll. Iga tunni alguses pidid nimekirja allkirjastama ning kui sul teatud protsenti tundides osalemist täis ei olnud, siis ei saanud eksamile, et ainet lõpetada. See tundus mulle lihtsalt nii totter mõeldes, et kõik kes me seal õppisime olime täiskasvanud tööl käivad inimesed, kes olid vabatahtlikult otsustanud selle magistri läbi teha ning maksid selle eest. Ma mäletan enda baka ajast, et isegi siis mitte ei kontrollitud meil kohalolekut ning kui sa ei saanud tundides osaleda siis ise vaatasid, kuidas endale materjali selgeks said. Siin on aga selline käitumine täiesti normaalne ja tavaline kultuuri osa. Teiseks suureks erinevuseks ongi see, et peaaegu keegi ei tee magistrit kohe pärast bakalauruse lõpetamist. Kõigepealt omandatakse paar aastat töökogemust ja siis lõpetatakse tavaliselt töö kõrvalt õpingud ja tegelikult ainult väga väikene osa kohalikest omab magistrit. Siin on veel väga palju inimesi, kes on esimesed oma perest, kellel üldse kõrgharidus on, nii et magistri omandamine on eriti suur asi. Loomulikult on töötada ja õppida samal ajal megaraske aga samal ajal kasulikum, sest saad kõik õpitud peaaegu kohe rakendada. Minul olid tunnid kord kuus aga reede õhtu pärast tööd, terve laupäeva, kella üheksast hommikul kuni kella kümneni õhtul ning pühapäeval kuni kella kuueni õhtul. Kujutage ette missugune tunne oli järgmisel esmaspäeval tööle minna, kui terve nädalavahetuse olid õppinud. Selle järgmise nädala reedel oli lihtsalt tunne nagu oleksid maratoni ära jooksnud. Sinna juurde veel erinevaid grupitööd, mille jaoks pead teistega kokku saama või siis eksamiteks õppimine ning samal ajal ei tohi ju tööd ka unarusse jätta. Kindlasti ei ole see mitte üldsegi kerge aga mina olen arvamusel, et magistri tegemine on tunduvalt kasulikum kui juba natukene töökogemust olemas on, nii on tunduvalt kergem materjali omandada, sest tihti oled sa midagi sellist juba oma firmas näinud või siis saad seda koheselt rakendada ning tänu sellele on sellest rohkem kasu. 

---

Loomulikult on veel palju asju millest kirjutada, aga need juba järgmises postituses!!