My first time in chile

Felipe Camiroaga - kuulus ja karismaatiline telesaatejuht, kes suri traagiliselt paar päeva enne minu siia jõudmist.

Nagu ma jube ennist kirjutasin, siis minu esimesene kokkupuude Tšiiliga toimus juba 2011 aastal, kui tulin siia YFUga (Youth for Understanding) interniks. Ma jõudsin kevadisse Santiagosse Septembri alguses just paar päeva pärast kohaliku karismaatilise ja miljonite naiste poolt armastatud telesaatejuhi Felipe Camiroaga traagilist surma lennuõnnetuse käigus. Esimestel päevadel hajameelselt linna peal ringi liikudes ei saanud ma aru, miks igal pool müüakse tema näoga fänninänni, alates postritest, tassidest, märkidest ja lõpetades isegi patjade ja tekkidega. Televiisoris näidati non-stop temaga seotud saateid, katkendeid saadetest, mida ta juhtinud oli, inverjuusid lähedastega jne, see oli minu esimene pilguheit siinsesse uudistekultuuri, kus võib päevi ja päevi ainult ühte ja seda kõige kuumemat teemat käsitleda, unustades täielikult mujal maailmas toimuvad sündmused.

---

Kodune aed Comunidad Ecologica Peñaloleni nimelises linnaosas

YFU paigutas mu elama mulle juba tuttava Ma.Inesi ja tema pere juurde Peñaloleni nimelisse linnaosasse, täpsemalt comunidad ecologicasse, mis tõlkes tähenda ökoloogilist kommuuni ja kus elavad peamiselt erinevad teatri ja muud kunstiga tegelevad inimesed. See on äärmiselt ilus ja looduskaunis koht, suurte aedade ja palju rohelisusega, selline tunne on nagu elaksid kuskil maal, hommikul kuked kirevad ja koerad hauguvad, samal ajal on see aga kesklinnast üüratult kaugel, et sinna jõuda tuleb teha umbes sadaükstuhat pööret ja käänet, oodata miljoni falgusfoori taga ja ületada veel umbes sada lamavat politseinikku. Santiagos elab üle 7 miljoni inimese ning ühest linna otsat teise jõudmine võtab autoga vabalt 2-3 tundi ja seda isegi mitte tipptunnil kui liiklus lihtsalt seiskub.
​
Mäletan millegipärast eriti eredalt lennujaamast kojusõitu kuni linna sisenemiseni, sest Dario ja Ma.Inesiga toimus umbes selline vestlus. Nemad hästi õhinas: „Vaata, see on seal see hoone, mis ehitati selleks aastasajaks ja sinna jääb see linnaosa ja sinna ehitatakse just seda uut kaubanduskeskust jne jne“ ja mina tüüpilise eestlasliku rahuga: „Ahjaa, väga hea!“. Nemad jällegi väga motiveeritult: „Ja vaata, seda kasutatakse selleks ja selleks“ ja  Mina vastu napisõnaliselt: „Väga põnev..“ jne. Eriti mäletan mingit kuju mäe otsas ning pärast kui ma sealt mööda sõitsin, siis alati tuli just nimelt see esimene kord meelde. Aga kõige eredamalt on mul sellest autosõidust meelest, kuidas Dario mind noomis, et kui me peole läheme, et siis ma mitte kunagi rohkem kui üht Piscolat ei jooks, eriti kui mingid kutid mulle seda mesisel häälel pakuvad. Kuna mul polnud õrna aimugi, mis jook see Piscola on, siis ütlesin, et jaa, jaa loomulikult ei joo!

---

Kohalik kool, mis oli demonstreerijate poolt hõivatud, et normaalset õppetööd vältida.

Sellel ajal olid õpilased endiselt veel võitlemas tasuta koolihariduse ees, kõige suuremad tänavate demonstratsioonide aeg oli küll möödas, kuid endiselt toimusid koolide ülevõtmine. Mäletan, et kui ma esimest korda sõitsin mööda koolist, mis oli streigil ja kus kooli esine oli täis kleebitud suuri hüüdlausega plakateid ja protesti märgiks olid toolid aedade peale tõstetud üllatas mind nende suhtumine. Nende jaoks oli see täiesti normaalne viis oma arvamuse avaldamiseks ja minu jaoks oli see nii imelik, sest eestis me ei protesti ju kunagi millegi vastu või vähemalt mitte sellisel moel. Protestimist ja enda õiguste eest võitlemist võis tegelikult tähele panna igal nurgal ja mäletan, et see muutis mind kudagi eriti trotslikuks, et eestlased kunagi oma õiguste eest ei seisa. Sel hetkel 21 aastase noorukesena tundsin ma, et meie protestid on ikka äärmiselt mannetud ja tundsin isegi kihku minna koos kohalikega marssima, et nende õiguste eest võidelda ja maailma muuta.

Järgnevalt üks sissekanne minu selleaegsest blogist, mis kirjeldab väga hästi minu selleaegseid mõtteid. Niipalju kui mina olen aru saanud, siis Tšiilis pole põhimõtteliselt mitte midagi tasuta, peale kõigi tavaliste eluks vajalike asjade eest peab ka näiteks arstiabi ja hariduse eest maksma, ime et nad veel hingamise eest raha ei küsi. Ise on nad aga veendumusel, et praegu on väga suurte muudatuste aeg ja sellepärast ma vist isegi väga ei imestaks, kui nad siin revolutsiooni korraldama hakkaksid. Revolutsioonilisusest veel, et minu meelest on nad siin kõik peaaegu, et kommunistid või lihtsalt väga vasakpoolsete vaadetega ja poliitika on siin kordades rohkem käsitletud ja aktuaalne kui meil Eestis, põhimõtteliselt igal kokkusaamisel räägitakse poliitikast, varsti ma tean Tšiili poliitikast rohkem kui Eesti omast! Ma.Inesi ema Monica jaoks on poliitika kohe eriline kirg ja ta võib sellest tundide kaupa rääkida ja arutleda ja heietada. Mina üritan üldiselt neutraalseks jääda, samas kui see õpilaste teema puudutab mind vägagi ja ma leian, et kõigil peaksid olema sarnased võimalused haridust saada. Samas ilmselt see ei tee minust veel parem ega vasakpoolset.
 
Nagu ma eespool mainisin, siis pere kuhu ma elama sattusin oli täiesti vasakpoolsete vaadetega ja minu jaoks oli ikka täiesti šokeeriv kui Monica esimest korda hakkas kiitma, et kui hea elu ikka kommunistlikes riikides nagu Nõukogude Liit või Kuuba oli/on. Aastatega olengi aru saanud, et siinne ühiskond on kaheks jagatud, inimesed kes toetavad parempoolseid ideid ja teised, kes on tulihingelised vasakpoolesete vaadete pooldajad ning on täiesti mõtetu üritada nendega vabameelselt mõtteid vahetada või mõne teema üle rahumeelselt arutleda, nad oleks nagu täiesti ajupesu saanud (mõlemad pooled sealjuures).  

---

Kohalikud kodutud koerad bussipeatuses

Veel üks asi, mis mind siin täiega üllatas olid kodutud tänavakoerad. Kui eestis tavaliselt neid väga palju ei näe või kui üksikuid tänavatel kohtad, siis on nad marukurjad ja pead neist suure kaarega mööda minema, siis siin on neid karjakaupa ja kõik on väga sõbralikud, tulevad sulle kohe saba liputades vastu ja tahavad lausa, et sa neile pai teeksid. Minu jaoks oli see alguses ikka väga võõrastav ja üritasin neist mitte välja teha aga kohalikud on nendega täiesti harjunud, teevad neile pai ja osades kohtades on nad organiseerinud isegi nende toitmise.
 
Minu esimene Tšiili kogemus kestis kokku 5 kuud, varakevadisest õitsema puhkevast ja jahedate öödega Santiagost kuni 30 kraadise kuumuse ja kõrbetaolise laospäiksega suveni välja. Selle aja jooksul õppisin miljon ja üks uut tšiili slängi väljendit ja sõna, harjusin kohaliku hirmkiire kõneviisiga ja ilmselgelt hakkasin ka ise niimoodi rääkima. Kogesin elu kära ja mürarikkas miljonilinnas, kus kümne minutiline teekond võib vabalt kujuneda kahe-kolme tunniseks ummikuks ning õhk on heitgaase pungil täis. Samuti õppisin siinses avatud ja suhtlemisaldis kultuuris iga vastutuleva inimesega bussipeatuses, juurviljapoes või kohviku järjekorras small talki pidama ning kõiki tervituseks musitama, isegi esmakordseid tuttavaid või arsti tema vastuvõtul. Harjusin ära mañana kultuuriga, kus õigeks ajaks kohale jõudmine on peaaegu, et ebaviisakas ning tundsin end väga paljudes olukordades kui kuupealt kukkunud, sest polnud harjunud kohalike kommete, kultuuri või harjumustega. Esmakordselt tundsin, mida tähendab olla teistsugune nii välimuselt, kommetelt või mõtlemislaadi poolest. Üldiselt aga tundsin ma ennast Tšiilis väga koduselt ning nende latiinolik aga samas natukene reserveeritud olek sobis minu iseloomuga väga hästi kokku. ​​

---