Eile tehti Tšiilis ajalugu ja rahvahääletuse tulemusena otsustati, et välja töötatakse uus põhiseadus, mis siis läheb omakorda rahvahääletusele, et see kinnitada. Nagu me teile juba eelmises postituses kirjutasin, siis kõik algas sotsiaalse ületõusu ajal, kui inimesed hakkasid nõudma uut põhiseadusest, sest praegune on vastu võetud diktatuuri ajal ning selles on palju erinevaid punkte, mis tänapäevases ühiskonnas on küsitavad. Niisiis ei jäänudki presidendil ja valitsusel muud üle, kui korraldada rahva referendum, saamaks teada, kui suur osa toetab konstitutsiooni uuendamist. 

Appi, kuidas see aeg nii kiiresti lendab? Iga päevaga on mul tunne, et aeg liigub aina kiiremini ja kiiremini. Alles see oli, kui üleöö sai meie rahulikust ja stabiilsest Tšiilist peaaegu et sõjatander, kus demonstratsioonid ning rüüstamine muutus igapäeva osaks. Enam ei olnud turvaline õhtuti liiga hilja väljas käia ning on linnaosasid mis on sõna otseses mõttes ära laastatud ning on linnaosasid, kus pole ühtegi töötavat suurt toidupoodi. Enamik äriasutusi, kellel on kontorid või teenindussalongid tänavatele on need üle löönud puu või metallilehtedega, et natukenegi oma vara rüüstajate eest kaitsta. Aga tegelikult oli ei ole õige konsentreeruda vaid ülestõusu koledale ja vägivaldsele poolele, kuigi see saab kindlasti kõige rohkem meediakaja ning on meie elu kõige rohkem muutunud. Tegelikult aga on sellel sotsiaalsel ületõusul väga konkreetsed tagamaad ja põhjused, milleks on tavainimeste rahulolematus riigikorraldusega, pidevalt suurenev ebavõrdsus, aastast aastasse kallinevad elukulud, halva kvaliteediga haridus ja tervishoiusüsteem ning mitte elamisväärsed pensionid. Need põhjused tõidki täpselt aasta tagasi miljoneid inimesi tänavatele, et demonstreerida valitsusele, et nende kannatustel on piir ning selline elukorraldus peab muutuma. 

Ma olen nüüd küll paar päeva hiljaks jäänud, aga nagu ütleb vanasõna parem hilja kui mitte kunagi. Täna tahan kirjutada Tšiili kõige suurematest pidustustest, kus konkreetselt terve riigi elu jääb paariks päevaks seisma ja pühendutakse ainult tähistamisele. Mis võiks olla nii tähtis? Üllataval kombel on selleks fiestas patrias ehk iseseisvuspäeva tähistamine või otsetõlkes isamaa pidustused. Ma ei saa öelda, et kohalikud just väga patriootlikud oleksid, kuid need pidustused on nii nende kultuuri sisse juurdunud, et ma lihtsalt ei saa sellest kirjutamata jätta. Kõigepealt pean alustama sellest, et see ei ole ainult ühepäevane tähistamine, vaid põhimõtteliselt terve septembri kuu on üks suur pidustus. Kuu algusest alates toimuvad erinevad üritused selle tähistatamiseks. Konkreetne iseseisvumise kuupäev on siiski 18 ja 19 september, aga kui need satuvad näiteks teisipäevale ja kolmapäevale, siis seaduse järgi on ka esmaspäev vaba, või samamoodi nädala lõpus. Ehk siis tüüpiliselt on siin vähemalt 3-4 päevane pidutsemise periood, teinekord isegi terve nädal. Septembri algusest peale näeb igal pool rahvalippe ja nendes värvides dekoratsioone, kaunistusi, isegi riideid ja muud. Kohalikkele armastavad ülekõige oma lipuvärve, milleks on sinine, punane ja valge ning nad kasutavad neid igal võimalikul juhul. Terve Septembri kuu möödub siin pidustuste meeleolus, inimesed kõnnivad ringi suur naeratus näol ja muust ei räägitagi kui fiestas patriasest. Perekonnad kogunevad üle terve riigi kokku ning algab suur söömise, joomise ja pidutsemise orgia. 

Kõik see koroonaviiruse pandeemia viskab ikka kopa ette küll ning soovin üle kõige maailmas, et see ükskord juba läbi saaks ning et me saaksime normaalse elu juurde tagasi minna, aga samal ajal mõtlesin ma, et pean ikkagi jäädvustama erinevaid tähtsamaid sündmusi, mis selle ajal toimuvad, sest kindlasti on see once in a lifetime experience ning selliseid kogemusi peab alati jäädvustama.
Minu sünnipäev oli küll juba nädal aega tagasi 28ndal augustil ja sel aastal tiksus täis juba kolmkümmend aastat. Kui keegi oleks minu käest küsinud, kuidas ma kujutan ette oma kolmekümnendat juubelit, siis oleksin ma kindlasti vastanud, et sellist tähtsat kuupäeva peab ikka korralikult tähistama ehk siis minu ettekujutus sellest oleks olnud üks suur ja lärmakas pidu varaste hommikutundideni koos sõprade ja perekonnaga. Aga nagu ikka elule meeldib meile vingerpussi mängida, nii ei läinud ka minu ootus juubelist korda. Kogu see karantiinis istumine on ikka väga tüütu olnud ja mul ei olnud mingeid erilisi ootusi selle sünnipäeva osas, kuidagi imelik on kui ei ole neid toredaid ja hinge soojendavaid sünnipäevakallistusi ja laulmisi ning muud toredat, mis sünnipäevaga kaasas käib. 

Kas te teate seda tunnet, kui tahate midagi nii väga, et te ei suuda ära oodata, kuna see lõpuks kätte jõuab, võite terve päev otsa ainult sellest ühest asjast mõelda ja lausa päevi, tunde ja minuteid lugema hakata? Tavaliselt on selleks kas kauaoodatud ja auga välja teenitud puhkus päikeselisel palmisaarel, väikestele lastele kindlasti nende sünnipäev ja jõulud või siis niisama mõni suur ja oluline tähtpäev, pulmad, esimene tööpäev, kolimine jms. Minu jaoks on aga viimasel ajal selliseks sündmuseks kujunenud koroonaviiruse kriisist ja täpsemalt karantiinist välja saamise päev. Tänase päeva seisuga oleme me juba 102 päeva ehk 3 kuud ja 10 järjestikku päeva olnud sundkarantiinis ning enne seda veel 63 päeva ehk natukene rohkem kui kaks kuud vabatahtlikku karantiini. Ma tean, et enamikele on see juba justkui möödunud õudusunenägu ja ma vaatan iga päev kadedusega sotsiaalmeediast, kuidas te kõik seal eestist suve naudite, samal ajal kui meie siin endiselt kodus kinni istume ja loodame, ma lausa ütleks et palvetame, et numbrid langema hakkaksid ning meiegi saaksime normaalse elu juurde naasta. Ma tunnen end teinekord justkui üksikul saarel kus keegi ei tea, et kas ja kuna sulle valgete purjedega päästeingel appi tuleb. 

Ükspäev ühe kohaliku eestlasega juttu ajades küsisin tema käest, et millest veel kirjutada võiksin ja tema soovitas teemaks inimestevaheliste suhete erinevus võrreldes eestlastega ja mulle tundus see see väga huvitav teema sest tõesti on siin suured erinevused, mis alguses kindlasti üllatavad ja teinekord isegi ebameeldivaid olukordi võivad kaasa tuua. Ma üritan siin kirjeldada erinevaid situatsioone, mis minuga juhtunud on ja mis minu meelest on eestiga võrreldes teistsugused. 

Copa America on siinse kontinendi jalgpalli meistrivõistlus ning 2015 aastal oli Tšiili kord neid korraldada. Pärast MMl tunda saadud kaotusvalu lootsime me kõik, et kodustel mängudel saame lõpuks näidata, mis meie meeskond väärt on ja oma esimese karika võita. Copa America on äärmiselt tasavägine võistlus ja kunagi ei tea, kes võib üllatada. Peale Brasiilia, Argentiina ja Uruguay meeskondade kes on alati favoriidid võivad vabalt ka Colombia, Ecuadori, Peruu või miks mitte ka meie enda Tšiili meeskonnad üllatada ja karika koju viia. Mina olin kindel, et kodupubliku ees mängimine aitab meil kaugele jõuda ja lootsin, et seekord jääb võit koju. Ma mäletan väga hästi, et kui ma töökaaslastele nii kindlalt oma arvamust avaldasin, siis ütlesid kõik, et ma ei tea mida ma räägin, olid ju kohalikud nii harjunud, et alati juhtub midagi, mis meie võidu võimalused ära rikuvad. 

​Tšiili on üks väga huvitava geograafiaga riik, pikk ja peenike kui spaghett. Tänu sellele erineb riigi põhja osa lõunast kui öö ja päev. Põhjas on kõrbeline kliima, kus vihm on haruldane nähtus ning kuni silmapiirini on näha vaid üksildasi liivaväljasid, kilomeetreid ja kilomeetreid pikk, päike kõrvetab aastaläbi kuumalt lagipähe ning taimestik on äärmiselt nigel ja kidur. Samal ajal on loodus lõunas hoopistükki erinev ja tegelikult üsnagi eestile sarnane välja arvatud mäed ja vulkaanid. Lõunas paitab silma rohelne lopsakas taimestik, ilusate siredate puudega metsad, kristallselge veega kärestikulised jõed ning lumega kaetud vulkaanitipud, sinnajuurde veel pidev vihmasadu ning tugev tuul. Tänu sellistele ekstreemsetele erinevustele on Tšiilis väga huvitav ringi reisida ja soovitan kõigile, kellel vähegi võimalik on see riik oma reisi sihtkohtade hulka lisada.