Töökogemusest Tšiilis

Meie rahvuskirjanik Tammsaare ütles, et „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“. Minu puhul on see küll vastupidi läinud, kõigepealt oli armastus ja siis tuli alles töö. Paljude inimeste peamiseks põhjuseks kodumaalt lahkumine on paremate elutingimuste otsingud. Olgu selleks siis mitmekülgsemad ja rohkem töövõimalusi või suuremad palgad kui meil Eestis. Mina olen see erand, kes on arvamusel, et kui tahad siis leiad ka Eestis väga head tööd ja ma elaksin hea meelega kodumaal. Ma olen patrioot ja jään selleks alati. Põhjus, miks ma elan välismaal on hoopis roosilisem kui maine vara, selleks on armastus ja elukaaslase firma, mis nõuab tema füüsilist kohalolekut Tšiilis. Aga sellegipoolest on mul vaja elatist teenida ja tahaksin teiega jagada oma kogemust siinse töökultuuri kohta ning samuti erinevaid juhtumisi või huvitavaid seike, mis mu rohkem kui seitsme aasta pikkuse töö štaazi juures juhtunud on.

---

Küsimusust, et kas Tšiilis on kerge tööd leida on mulle palju esitatud? Minu arvamus põhineb 100% enda kogemusel ja võib mitte esindada üldist reaalsust. Aga mina arvan, et Tšiilis eurooplasena ei ole väga raske head ja tasuvat tööd leida eeldusel, et sul on täidetud järgnevad kaks tingimust. Esiteks pead sa oskama väga heal tasemel hispaania keelt, sest kahjuks inglise keelega siin hakkama ei saa, vähemalt mitte professionaalselt. Teiseks on kindlasti vaja ülikooli haridust, sest diplomi olemasolu on siin äärmiselt tähtis. Nii, et kui sul on need kaks eeldust täidetud, siis minu meelest ei ole nii raske tööd leida. Mina olen kõik oma töökohad leidnud ilma tuttavate abita, lihtsalt CVsid saates ja intervjuudel käies.

Minu töö otsingu siin algasid 2013 aastal, kui Euroopas ja Eestis oli siis veel sügav MASU, siis Tšiili majandus õitses tänu viimaste aastate vase kokkuostu kõrgele hinnale. Tšiili majandus on väga tugevalt seotud vase kokkuostu hinnaga, kuna see on üks peamistest majandusharudest siin. Niisiis oli see suurepäraseks hetkeks, et endale tööd otsida. Erinevad pakkumisi oli jalaga segada ja isegi immigrandile, kelle polnud sel hetkel veel viisat ega tööluba olid uksed valla. Loomulikult mängis siin suurt rolli minu hea hispaania keele oskus ja kindlasti ka siinne sissejuurdunud arvamus, et eurooplaste haridustase on väga hea ja pealegi on nad tööloomad.

Minu pikaaegne CV pilt!

Ma mäletan, et oma esimese töökohale oli kolm kandidaati ja kõik me olime samal ajal intervjuule kutsutud ja kohale jõudmise järjekorras kutsuti meid jutule. Mina jõudsin kolmest kandidaadist viimasena, nii et pidin umbes pool tundi ootama enne kui minu kord kätte jõudis. Ma mäletan, et ma mõtlesin, et kui ma suudan rohkem kui 10-15 minutit intervjuul olla, siis on see koht minu. Mõeldud, tehtud! Ma ei tea, kas mulle tõi edu see, et ma nii pikalt ja läbimõeldult kõigile küsimustele vastasin või lihtsalt võitja suhtumine aga see töökoht oli minu.
Nagu ma kirjutasin siis pole ma kunagi otseselt toidutehnoloogina töötanud, kuigi paar esimest töökohta olid toiduainetööstustega otsesel või kaugemal määral seotud. Tšiili töökultuur on eesti omast väga väga erinev. Üks asi, mis minu jaoks on veel väga teistmoodi on kohalike püsimatus, eriti noorte oma.  See väljendas ennast selles, et noored vahetavat konkreetselt iga aasta või kahe tagant töökohti. Kohe kui midagi natukenegi ei meeldi, siis antakse lahkumisavaldus sisse ja otsitakse endale uus töökoht, kusjuures neid ei morjenda ka kuudepikkune ilma tööta olemine. Mina ei ole sellest kunagi aru saanud, aga samas pole mul ka sellist vabadust olnud nagu enamikel noortel, kes oma esimesed töökohad leiavad pärast ülikooli lõpetamist alles vanematekodus elades. Loomulikult pole siis hullu, kui paar kuud sissetulekut ei ole, sest vanemad panevad ju ikka toidu lauale ning katus on ka peakohal.

---

Samuti on siin inimeste lahti laskmine väga lihtne, mingit erilist põhjust ei peagi olema. Eriti võib see juhtuda väikefirmades, kus juhatajaks on ettevõtte omanik, kes teeb mis tahab ja võib sind lahti lasta lihtsalt sellepärast, et midagi talle ei meeldinud. Ma töötasin kaks aastat ühes Tšiili ettevõttes, kus omanik oli ettevõtte juha ja kus valitses põhimõtteliselt diktatuur. Kõik käis täpselt tema tahtmise järgi, otsused võttis ta vastu ainuisikuliselt ning tihti juhtus seda, et ta unustas ära, mida ta otsustanud oli ja siis eitas seda. Niisiis oli seal kombeks kõikidele asjadele tema allkiri võtta ja ta kontori ukse taga oli igapäevaselt pikk järjekord töölistest, kes ootasid, et temaga midagi kooskõlastada.

Ma mäletan, et ma mõtlesin, et kui ma suudan rohkem kui 10-15 minutit intervjuul olla, siis on see koht minu. 

​Samuti oli selles firmas sisse juurdunud päeva pealt lahti laskmise komme. Seaduse järgi peab tööandja sulle 30 päeva enne teada andma, kui sind lahti lasta tahab aga praktikas teatakse sulle lihtsalt ükspäev, et sinu teeneid pole enam vaja ja saadetakse koju ning firma maksab sulle lihtsalt need 30 päeva koos koondamistasuga. Teiseks oli selles firmas tüüpiline inimesi lahti lasta reedeti ja see võis tulla täiesti laus selgest taevast. Piisas vaid millestki mis ülemusele ei meeldinud, kas siis sinu tööstiilis, iseloomus või lihtsalt midagi mis sa teinud olid või mitte. See oli nii tavaline, et mingi aja pärast naljatasime me töökaaslastega, et oleme justkui tõsielu saates, kus igal reedel toimub välja hääletamine. Tegelikult aga ei olnud selles midagi naljakat ning minu seal töötamise aja jooksul nägin ma vähemalt 20-30 inimese lahti laskmist.

Minul läks selles firmas üllatavalt hästi ning sain ülemusega enamjaolt väga normaalselt läbi. Lühikese ajaga sain ka ametikõrgendust, pärast mida sain ma oma endiste kaaslaste ülemuseks. Kõige raskem oli aga siis kui suur boss otsustas lahti lasta ühe töökaaslase, kellega ma sain väga hästi läbi. Ma ei saa öelda, et me päris sõbrannadeks oleksime saanud aga töö juures tegime alati kõike koos. Käisime koos lõunat söömas, väljaspool kontorit toimuvatel üritustel olime koos jne. Mina teadsin tema lahti laskmise otsusest juba paar nädalat ette ja pidin isegi tema asendaja otsima. Mida teie minu olukorras oleksite teinud? Kas te oleksite talle öelnud, et teda tahetakse lahti lasta või mitte? Mina otsustasin talle mitte öelda, sest mulle tundus, et ma oleksin siis oma ülemuse usaldust ära kasutanud. Igal juhul oli see väga ebameeldiv olukord. Aga ma arvan, et sellised olukorrad ongi need, mis sind professionaalselt ja personaalselt kasvatavad.

Uuendatud CV pilt!

Pärast sellises diktatuuri režiimiga ettevõttes töötades tahtsin ma kindlasti leida endale firma, kus ma saaksin oma arvamust avaldada ja seda ka kuulda võetaks, et niimoodi selle arengusse panustada. Leidsin endale mega ägeda töökoha väikeses toiduettevõttes, kus minu ülesandeks oli arendada restoranide ja toidukettide toodete areng. Mulle täiega meeldis see töökoht, sest ma sain rakendada nii oma toidutehnoloogi ja toote arengu teadmisi ning samal ajal suhelda erinevate klientidega ja teha müügitööd. Samuti meeldis mulle, et selle firma kultuuriks oli demokraatia, kus kõikide arvamust kuulda võeti ning nägin enda silmaga kuidas asjad arenevad. Sellest kogemusest on mul väga eredalt meelest, kuidas mult intervjuu ajal küsiti, et kas mulle meeldib pigem olla lõvi sabas või lõvi peas ehk siis lõvi saba oli kujundiks suurele firmale, kus teed ainult mingit väga väikest osa protsessis ning ei näe kunagi tervet pilti ja sinu panus ei muuda otseselt asjade kulgu või vähemalt suurel määral. Lõvi pea oli siis justkui väike ettevõte, kus peadki valmis olema kõiki erinevaid ülesandeid tegema, aga samal näed kuidas sinu panus aitab firmal edasi jõuda. Minu vastuseks tol korral ja on endiselt, et mulle meeldib olla rohkem lõvi peas. Ma ei karda käsi mustaks teha kui selleks vajadus on, sest minu meelest on nii äge see tunne, kui näed, et sinu otsus või sinu projekt tegelikult ka midagi muudab. See motiveeribki mind edasi liikuma ja alati endast rohkem ja rohkem andma.

---

Kahjuks oli see firma aga suurtes rahalistes raskustes ning vähem kui aasta pärast vahetusid omanikud. See oli väga pingeline ja närvesööv aeg, sest kõik teadsime, et muutused on tulemus ja ilmselt ka koondamised, kuid keegi ei teadnud täpselt mis uutel omanikel plaanis on. Lõpuks võtsid uued omanikud firma üle ning minu suureks üllatuseks olin ka mina koondatud inimeste nimekirjas. Vau! Vau! Vau! Misasja? Mina? Mis Mõttes? Miks? Ausalt öeldes kui mulle see uudis teatavakt tehti, siis olin ma justkui puuga pähe saanud. Kes küll ootaks, et sind koondatakse. Minul ei olnud selline võimalus isegi mitte pähe tulnud. Mina, kellele meeldib tööd teha, kes alati annab endast 100%, ei, rohkem veel, kes on alati motiveeritud uutest väljakutsetest ja üritab oma tööd alati aina paremini ja paremini teha. Niisiis tuli koondamine minu jaoks kui välk selgest taevast. Alguses oli see ikka väga ränk hoop ja mõtle, et mida ma valesti tegin? Miks Mina? Mida ma oleksin saanud teisiti teha, et seda vältida? Olin täiesti kindel, et asi oli minu, töös mida teinud olin või polnud teinud. Käisin mõttes sadu ja tuhandeid kordi läbi kõik erinevad situatsioonid, nii head ja halvad, üritades leida vigu, asju mis valesti tegin ja mida oleksin pidanud teistmoodi tegema, et sellist lõpptulemust välistada. Mul läks ikka tükk aega enne kui mõistsin, et tegelikult polnud asi minus. Ma olin oma tööd hästi teinud, sellest annavad tunnistust uued kliendid ja erinevad projektid, millega olin tööd ja vaeva näinud. Tulemused olid ju käega katsutavad, sest müüginumbrid kasvasid kuust kuusse. Minu koondamise põhjuseks oli vajadus kulude kokku tõmbamiseks ja loomulikult on odavam koondada töölisi, kes on lühikest aega firmas töötanud. Nimelt peab siin iga töö aasta eest koondamistasuks maksma ühe kuu palga. Nii et kui nad pidid valima, kas koondada vähese töö staažiga või vanu olijaid, siis loomulikult kaldus kaalukauss vanade poolele.

Ausalt öeldes kui mulle see uudis teatavakt tehti, siis olin ma justkui puuga pähe saanud. Kes küll ootaks, et sind koondatakse.

​Pärast sellist põntsu oma egole ja esimest korda elus sellises seisukorras olles, otsustasin korraks aja maha võtta ja natukene mõelda, et mis tööd ja missuguse kultuuriga firmas ma teha tahan. Pärast pikki mõtisklusi ja arutelusid endaga jõudsin ma järeldusele, et ma kindlasti ei taha töötada väikeses Tšiili pere ettevõttes, kus kõik asjad on ligadi-logadi ja keegi täpselt ei tea, mida ta tegema peab või kus on firma tulevik. Tahtsin kindlasti tööd leida mõnes suures rahvusvahelises firmas, kus ei peaks muretsema, et kas kuu lõpus jõuab sul palk ikka pangakontole, kus töökoha kultuur oleks demokraatlik, sinu arvamust võetakse kuulda ning kõik töötvad kui üks tiim, mitte ei rabele vaid enda naha päästmiseks.

Nii hakkasingi järjekordselt tööd otsima. Üldjuhul on Tšiilis väga tähtsad tutvused ja paljud leiavadki endale töö mõne sõbra või tuttava kaudu. Minul ei ole seda võimalust, nii et olen alati lihtsalt puhtalt CVde ja intervjuude abil endale töö leidnud. Mul on kaks põhimõtet töö otsimisel. Esimene on, et mida rohkematesse kohtadesse oma CV saadad, seda suurem on tõenäosus, et sa endale töö leiad, puhas matemaatika. Nii saadangi oma CV alati kõikidele pakkumistele, mis mind natukenegi huvitavad. Teiseks põhimõtteks on, et harjutamine teeb meistriks. Nii veangi end kohale kõikidele intervjuudele, kuhu mind kutsutakse ja käitun seal kui oma unistuste töö intervjuul. Isegi kui mind tegelikult see firma üldse ei huvita või positsioon ei tõmba. Te võite küsida, et miks ma oma aega niimoodi raiskan? Minu jaoks ei ole see aja raiskamine, vaid praktika, sest enamjaolt on kõik intervjuud enamjaolt ühesugused. Küsimused, mis sulle esitatakse üsna sarnased ja nii ongi see heaks võimaluseks end tundma õppida ja intervjuudel käitumist lihvida. Samuti võin teile öelda, et kui te olete juba 5-10 erineval intervjuul käinud, siis pole teil ka enam närvi sees. Kui siis lõpuks jõuab kätte päev, kus peate oma uniste töö intervjuule minema, siis oletegi täielik professionaal ja tõenäosus, et see koht endale napsate on tunduvalt suurem kui teistel, kelle jaoks see on alles esimene kord sellises olukorras olla.

Kas te kujutate endale ette olukord, kus te ise saate otsustada, kuhu te tööle lähete?

​Seegi kord käisin ma vähemalt kümnel erineval intervjuul ja lõpp kokkuvõttes oli mul samaaegselt kaks erinevat pakkumist. Kas te kujutate endale ette olukord, kus te ise saate otsustada, kuhu te tööle lähete? See annab sulle ka võimaluse paremaid tingimusi välja kaubelda, nii palga osas kui ka muudes aspektides. Näiteks võtsin ma seekord uues töökohas puhkust pärast ainult nelja kuud, kuigi seaduses on ette nähtud puhkus alles pärast aastast töö staaži.

Lucky Strike - bränd mille turunduses töötasin kaks aastat!

Nagu ütleb eesti vanasõna: „Harjutamine teeb meistriks!“ nii olen minagi õppinud ennast väga hästi müüma ning juba kuu pärast kohutavat koondamisteadet olin leidnud endale väga ägeda uue töökoha, mis vastas kõikidele minu ootustele. Asusin tööle rahvusvahelises firmas British American Tobacco, mis nagu nimigi ütleb on suurbritannia juurtega, tänu millele pole selle töö kultuuriks tüüpiline Ladina-Ameerikalik mañana-mañana (homme-homme kultuur), vaid kõik tegelikult ka töötab ja mitte ainult seda, töötab justkui kellavärk. Minu käest on palju küsitud, et kuidas ma saan töötada firmas, mis toodab ja müüb tervist nii kahjustavaid tooteid nagu suitsud? Kas mulle see eetiliselt vastu ei hakka? Mina olen selle enda jaoks niimoodi selgeks mõelnud. Erinevalt teistest tervist kahjustavatest toodetest nagu näiteks alkohol või kasvõi suhkrut ja rasva täistopitud maiustused on sigaritele väga konkreetsed ja karmid reeglid, nii turunduse kui ka müügi osas. Nii ei ole lubatud ükski turunduse alane tegevus, mis julgustaks või motiveeriks inimesi suitsetama hakkama. Samuti ei ole lubatud sigarettide müümine koolide ja muude lasteasutuste läheduses. Niisiis on see inimese enda vabalt tehtud otsus, kui ta tahab suitsetada, mina neid selleks oma tööga tagant ei tõuka. Aga mida me turunduses teeme on see, et kui inimene on vabatahtlikult otsustanud suitsetada, siis me veename teda just meie firma brände tarbima. Vahemärkuseks, milleks on sellised tundud brändid nagu Dunhill, Kent, Lucky Strike, Rothmanns ja Pall Mall. Ehk siis kui keegi küsib, kas mul moraalselt või eetiliselt pole konflikti sellises firmas töötamaks, siis pean tunnistama, et ei ole.

---

Pealegi sobib mulle selle firma töö kultuur lihtsalt kui rusikas silmaauku. Nende töö kultuuri aluseks on firmasisene koolitus, kus iga paari aasta tagant vahetad sa positsiooni ja mitte ainult edutamise tagajärjel, vaid ka pideva horisontaalsete liikumistega. Nii või ühel päeval töötada müügiosakonnas ja järgmisel juba brändi turunduses või marketingi kampaaniate kallal. Selline pidev liikumine annab sulle väga hea ülevaate kogu firma tegevusest ja lubab sul näha ning aru saada kogu ärist. Nii olen minagi 4 aasta jooksul lausa neljal täiesti erineval positsioonil olnud. Kõikidest nendest olen mega palju õppinud ja kõigil neil on olnud oma head ja halvad küljed. Samuti annab see võimaluse ennast tundma õppida ja pidevalt areneda.
Niipalju siis minu töö kogemusest siin, kindlasti tulen veel tagasi mingi aeg erinevate huvitavate või naljakate sündmusteni, mis tööl juhtunud on.